Haapsalus elavale prantsuse keele õpetajale Stéphane Clavelile on kohviku pidamine perekondlik traditsioon. Tema vanaonule kuulus Pariisis kohvik juba enne esimest maailmasõda, selle järjepidevusse andsid teise ilmasõja järel panuse mehe vanavanemad. Kui Stéphane oli laps, lummas teda aga ema juhitud väike toidukoht Lõuna-Prantsusmaal.
Stéphane’i ema kohvik asus väikeses 700 elanikuga Banassaci külakeses. «Mäletan, kuidas väikese poisina külastajatega mängisin, külakohviku õhkkond meeldis mulle väga!» õhkab ta, meenutades lapsepõlve kodukülas. Ta käis emaga söögikohas tihti kaasas ja oli justkui selle maskott.