Miljööalade kaitset saadab lahingute ja pettumuste jada

Tartu miljööväärtusega hoonestusalad. Foto: TPM

Tartu miljööalade kaitsega pole rahul ei ametnikud ega kodanikuühendused, sest reeglid justkui ei pea või ei saada neist ühtmoodi aru. Kas kaitse all on liiga palju või on reeglid liiga üldised?

Lähiminevikus on silmapaistvaid konflikte sel teemal olnud mitmes miljöökaitsealuses piirkonnas: jätkub võitlus Lina tänava endise haiglakompleksi tuleviku pärast, Eha tänavast kadus huvitav vana maja, Supilinna kerkis kohalike meelest sobimatu maja, Tammelinnas Puusepa tänavas tekitas vastasseisu apteegihoone laiendus.

Abilinnapea Raimond Tamm on pidanud kõigi nendega tegelema ja ta on intervjuudes paaril korral välja öelnud mõtte, et tuleks üle vaadata, kas kõik see, mis on miljööalana kaitse all, ikka väärib kaitsmist. Muu hulgas on ta toonud näiteks sellesama Tammelinna piirkonna Puusepa tänava ja Väikese kaare vahel, suurte haiglahoonete naabruses.

Nüüd rääkis ta, et Lina tänava puhul saavad asjaosalised väga erinevalt aru sellest, mis on kaitstavad väärtused.

«Linnavalitsus kõigi oma spetsialistidega on ühel seisukohal ja kodanikuühendused teisel,» ütles Tamm. «Miljööalal ja muinsuskaitsealal on omad erinevused, miljööala ei ole selline koht, kus ei või lind lennata ega leht kukkuda. Kompromisslahendusi saab välja töötada, tagades miljööväärtuse säilimise. Lina tänavas on hoonestuse kaitsmine eesmärk omaette.»

Samas on Lina tänavas  suundumus, et osaliselt lubatakse praeguste hoonete lammutamist või ümbertõstmist ja uute hoonete ehitamist praeguste asemele või kõrvale.

Tartu kultuuriväärtuste teenistuse vanemspetsialist Egle Tamm leidis, et Lina tänavas kavandatav ei kõlba hästi kokku miljöökaitse põhimõtetega. Paraku kallutab kompromissile, et kui tühjaks jäänud hooned seisavad kaua, lagunevad need lõpuks ära.

«Avalikkus nõuab pigem rangemaid nõudeid kui vastupidi,» ütles Egle Tamm. «Reaalsus on see, et ei ehita mitte niivõrd linnaosade inimesed, kes rangust pooldavad, vaid arendajad. Kodanikuühendustel on lihtne öelda, et peab olema, nagu oli enne, neil ei kaasne sellega rahalisi kohustusi, aga on hea, kui nad survestavad.»

Kas vähem on rohkem?

Kultuuriväärtuste teenistuse juhataja Romeo Metsallik juhtis aga tähelepanu, et sugugi pole õige miljööalade vaenlasena maalida hoolikalt raha lugev ja kasumit taotlev arendaja. Plastakende vohamist ja mõnikord hoonete välimust kahjustavat pisemat remonti teevad ikkagi elanikud ise. «Kahjuks me aga ei suuda elaniku eest tema maja kaitsta,» tõdes ta.

Metsallik ütles, et miljööalade kaitsereeglistiku leevendamist ta kindlasti ei poolda, aga miljööalade koomale tõmbamist pigem küll.

«Kui alad oleksid mõistlikult piiritletud ja pisemad, siis ehk suudaksime tagada parema kaitse ja järelevalve,» lausus Mets­allik. Siis oleks ka võimalik, et nendele aladele koonduksid pikapeale inimesed, kes tõesti soovivad oma hooneid kaitsta.»

Metsalliku sõnul on täheldatav, et paljud nooremad inimesed rajavad kodu teadlikult miljööalale.

«Minu soov oleks, et miljööväärtuslik ala kujuneks lõppude lõpuks miljööväärtusega alaks mitte üksnes paberil, vaid et turist või elanik seda väärtust ka näeks,» ütles Metsallik. «Et üksnes ei restaureeritaks seda, mis on säilinud, vaid ka taastatakse, mis on viimastel kümnenditel hävitatud, nivelleeritud. Näiteks Karlova katusetornid, verandad, ehispennid, piirdelauad.»

Miljööalade majade detailidega tegelemiseks on linnal jagada tänavu 30 000 eurot restaureerimistoetusi, mida Mets­allik nimetab sümboolseks.

Supilinna seltsi esimees Mart Hiob leidis, et väide, nagu oleks miljööalana kaitse all liiga palju alasid, on meelevaldne, kuigi alati saab arutada, kas üks või teine piirkond tuleks kaitse alt välja arvata või vastupidi, kaitse alla võtta.

Juttu, et kaitse tõhustamiseks võiks kaitsealasid piirata, ei pidanud Hiob põhjendatuks.

«Supilinn ja Karlova on selles mõttes eriolukorras, et linnaosa elanikud ise suudavad toimuval silma peal hoida,» ütles Hiob. «Lina tänava olukord on tingitud hoopis sellest, et linnavalitsus pole kaitsmisega hakkama saanud. Haigust ravida nii, et haige maha lasta, ei tundu kõige õigem.»

Karlova seltsi esimees Ahto Külvet leidis, et tema meelest tekivad miljööalade konfliktid hoolimatusest, vähesest haldussuutlikkusest ja erinevast tõlgendamisest.

Arhitektuuriline naabrivalve

«Ilmekaim näide oli Eha ja Kitzbergi nurgal maja mahalammutamine remontimise sildi all. Isegi vundament võeti üles,» ütles Külvet. «Kõige õudsem, et ei seltsi ega naabritega suheldud. Pärast afääri lõime seltsi arhitektuurilise naabrivalve toimkonna.»

Külveti sõnul on probleemide juured selles, et linn ei suuda järgida enda kehtestatud korda, ja kasutada sellisel puhul argumendina juttu eri tõlgendustest on lihtsalt alatu.

Tartu planeeringuteenistuse juhataja Indrek Ranniku osutas aga, et üldplaneering, milles on määratud kindlaks miljööpiirkonnad, annab nende kaitsmiseks üsna üldised raamid.

«Iga juhtum on konkreetne ja ainulaadne,» sõnas Ranniku. «Kui palju kirjutada kaitsenõudeid ette ühe või teise hoone puhul, selgub koostöös linnaosaseltsidega.»

Ranniku leidis, et miljööalad võiksid jääda senistesse piiridesse. Ranniku ütles, et miljöökaitseala mõte on selles, et sealset ehitamist jälgib rohkem spetsialiste ja avalik huvi on tavalisest suurem.

«Tavapärases linnakeskkonnas, näiteks Veeriku tänaval, on filter hõredam,» lausus Ranniku. «Linna seisukoht on, et miljööväärtuslik ala ei tähenda, et üldse ei saa lammutada ega uusi hooneid teha. Need tuleb sobitada. Lammutamine on muidugi erijuhtum.»

Jutt läheb edasi

Aga sellega jõuab lugu algusesse tagasi: mis sobib ja millal võib lammutada, tekitab suuri vaidlusi.

Tartu volikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees Tõnu Ints lausus, et iga miljööväärtusliku ala kohta peaks olema kaitse-eesmärk selgelt kirjas. «Meie tegevus peaks olema suunatud sellele, et miljöö, aga ka elukeskkond säiliks – kultuurilised ja sotsiaalsed vajadused peaksid olema samuti kaetud,» ütles ta.

Tartu volikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees Toomas Kapp sõnas, et diskussioonid miljööalade üle on vajalikud ning kodanikurühmitused rikastavad arusaamist kaasatusest ja demokraatiast, kuid tuleb aru saada, et kõik ei ole majanduslikult mõistlik.

«Tuleb leida mõistlik tasakaal,» sõnas ta. «Olgu valulik teema, aga peaksime asjad selgeks vaidlema üksteist mitte solvates. Vana tahab kaitsmist, selge see. Kui käid mujal maailmas ringi, ikka lähed vaatama ajaloolist kesklinna.»

Kapp lisas, et miljöökaitse arutelud keskenduvad tavaliselt maja arhitektuursele vormile, aga miljöö tähendus on palju laiem ja seega vajaks selgeks rääkimist, mida ikkagi hoida.

Raimond Tamm ütles, et miljööväärtuslike piirkondade kaitsekorraldus saab selgemaks teemaplaneeringutes. Karlova kohta on see tehtud, Supilinna kohta tegemisel ja Tähtvere peaks olema järgmine.
Kas need edaspidi vaidlusi ära hoiavad, on iseküsimus.

Neli vabalt valitud tüliõuna