Mängumüüt: Miks on õiglane politseinik alla ajada?

«GTA» V üks enam kõneainet tekitanud tegelasi Trevor. Siin valmistub ta kedagi elektrivooluga piinama. Foto: Kuvatõmmis

Videomängusarja «Grand Theft Auto» (edaspidi GTA) on nagu teisigi edukaid videomänge süüdistatud nihilismis, amoraalsuses ja vägivallakultuses, lõpuks muidugi ka noorsoo ärarikkumises. Võib-olla sellepärast, et mäng näitab meile halastamatus kõverpeeglis suurlinnaelu tõelisi väärtusi.

Kas me oleme oma tegudes kunagi päriselt vabad? Eeldus on, et meil on võimalik käituda nii, nagu me kõige õigemaks peame, kas siis iseenda või ühiskonna huvides, kuid ühtlasi omame alati mänguruumi oma võimaluste piires nihverdada või teisiti käituda.

See on elu, kus on kahtlemata ruumi tahtevabadusele ning iga meie tegu väärib vastumõju teistelt entiteetidelt või vähemalt otsest reaktsiooni füüsikaseaduste või looduse endaga. Kujutame nüüd ette teist meist sõltumatut mittelineaarset süsteemi, mis eksisteerib meiega paralleelselt. Mis juhtub, kui üks juhuslik viga determineerib ära kogu selle teise süsteemi saatuse?

Just nii juhtus 1995. aastal, kui grupp noori mehi püüdis luua virtuaalset versiooni traditsioonilisest «politsei ja päti» mängust. Et seda pisut vürtsitada, keerasid nad kontseptsiooni pea peale – mängijast sai kriminaal, ülesandeks põgenemine –, kuid mäng jäi siiski tuimaks ja igavaks. Kuni algelise tehnika väärkohtlemine viis juhusliku kodeerimisveani, mis põhjustas fenomeni, kus arvuti juhitavad politseinikud hakkasid inimese kontrollitavat kahtlusalust süsteemitult ja vägivaldsel moel saboteerima. Sündis GTA.

GTA on avatud maailmaga action-mäng, mille keskmes on antagonistlikud peategelased, kes püüavad sügavaimast põhjakihist kuritegelikul teel tippu tõusta. See on lihtne idee: suur ja kuri metropol neelab elus uut lehekülge keerata püüdvad mehed endasse, vormib neist koletised ja sülitab nad siis välja.