/nginx/o/2021/04/02/13710029t1he498.jpg)
Jean Baudrillard kirjutab oma reisikirjas «Ameerika», et seal on kõik vaated filmilikult üle kodeeritud. Nähes mingit objekti, oled sa seda varem juba filmis näinud. Kõigepealt on film ja siis tuleb elu. Hollywood on kehtestanud totaalse psüühilise ja müütilise valitsusala.
Lana Del Ray tuleb täpselt sellisest kohast. Hollywoodist. Ühel pool kõrb, teisel pool ookean. Kusagil viib meid autodega edasi Pacific Coast Highway. Kõik need märgid. Palmid. Lõgismadu. Ja kogu see tselluloid. Raymond Chandler. Film noir. Tema muusika on juba kuuldud, selles hõljuvad ringi USA 50ndad, 60ndad, Las Vegas, Disneyland ja muu popkitš. Kuid David Lynchi kujuteldava õpilasena on ta selle sisse uuristanud kulissidetagusemad praod. Lana Del Ray muusikas on paljugi ideaalset. Ja see võib olla vahel ka väsitav. Kasvõi sellepärast, et võib tekitada tunde, et äkki on seda kuuldut juba liiga palju saanud.
:format(webp)/nginx/o/2017/01/06/6230553t1habd2.jpg)
/nginx/o/2021/04/02/13710030t1h5ba0.png)