AK ⟩ Kuidas läks Hitleril Ardennides?

Liitlasvägede sõdurid 1944. aastal läänerindel. Foto: akg-images/akg-images

Nimekas Briti sõjaajaloolane Antony James Beevor (snd 1946) on eesti lugejale hästi tuntud autor. Enamik tema teostest on tõlgitud ja leidnud hea vastuvõtu. Nii mõnedki Beevori varasematest raamatutest on juba ammugi tikutulega antikvariaatidest tagaotsitavad.

Olgu siinkohal meenutatud: Beevori käsitlustest on eestindatud «Stalingrad» (2002, kordustrükk 2014), «Berliin 1945» (2003), 1944. aasta suvel Prantsusmaa vabastamist kirjeldav «D-Päev. Normandia lahing» (2010). Kolm mahukat ja hästiloetavat raamatut on muutunud bestselleriks üle maailma. Need on tänaseks ilmunud enam kui 30 keeles ja müüdud julgelt üle viie miljoni eksemplari. II maailmasõja kolm suurlahingut köidavad jätkuvalt sõjaajaloo huviliste meeli. Pole kahtlust, et rahvusvahelise tuntusega Beevor on viimase 20 aasta üks edukamaid sõjaajaloolasi.

Maksab teada, et Beevori mitmed teosed leidsid hea vastuvõtu ka Venemaal. See kehtib eeskätt tema raamatu «Stalingrad» kohta. Mais 2012 ilmus Postimehes pikem usutlus Beevoriga. Vastuseks küsimusele, kuidas see teos Venemaal vastu võeti, ütles Beevor: «Üldiselt hästi. Mõned ajaloolased ka kritiseerisid, kuid näiteks Stalingradi veteranid olid väga rahul ja pidasid seda esimeseks ausaks kirjelduseks.» Tõsi, pole teada, kas ka praegusel Venemaal Beevori käsitlust sedavõrd tunnustataks, sest viimase 15 aastaga on idanaabri juures Suur Isamaasõda niivõrd glorifitseeritud, et Punaarmee puudustest või juhtimisvigadest kõnelemine võrdub pea riigireetmisega.

Veel on meil avaldatud Beevori kaheköiteline «Teine maailmasõda» (I kd 2012, II kd 2013). Eesti lugejale on samuti kättesaadav Beevori vähemtuntud raamat «Olga Tšehhova mõistatus: kas Hitleri lemmiknäitlejanna oli Vene spioon?», see ilmus meil 2005.

Beevori raamatus «Ardennid 1944. Hitleri viimane katse» on 23 peatükki, lisaks kokkuvõte, Saksa relvajõudude ja lääneliitlaste lahingukord ning ülevaatlik fotoplokk. Sõjasündmuste täpsele järgimisele aitavad kaasa ligi paarkümmend maakaarti, üksuste sümbolid, sõdivate riikide auastmete võrdlustabel ning paar lehekülge sõnaseletusi. Lõpetuseks ülevaade kasutatud allikatest ja tänusõnad kaasa aidanud isikutele. Siiski, torkab silma, et intervjueeritud sõjaveteranide nimesid, nagu oli Stalingradi ja Berliini käsitlustes, seekord ei ole. Midagi pole teha, aeg on teinud oma töö.