AK ⟩ Heiki Valk: Tartu linnamüüri minevik, olevik ja tulevik

Säilinud müüriosa 1980ndatest vaatega botaanikaaia poole. Foto: Heiki Valk

Muinsuskaitseameti ja Tartu linna eelarvest on Tartu linnamüüri jäänuste konserveerimiseks sel aastal eraldatud 145 000 eurot. Aeg on teha otsused ja vastata küsimusele, millist linnamüüri me tahame, kirjutab Tartu Ülikooli arheoloogia professor Heiki Valk.

Keskaegset Tartut kaitses kivist linnamüür, vähemalt 27 torni ja viie suurema väravaga – kokku enam kui kaks kilomeetrit pikk. Kivist linnamüüri ehitamist alustati tõenäoliselt 13. sajandi lõpuveerandil või ka hiljem, arvatavasti eelnesid sellele puust linnakindlustused. Müür pakkus tartlastele läbi keskaja kaitset Vene ohu vastu ning mõneks ajaks ka Liivimaa sõjas ja Rootsi–Poola sõdades. Põhjasõjas, 1704. aastal kaitses müür linna jõepoolsest küljest seni, kuni see Laia tänava otsas olnud Vene värava piirkonnas kahuritules puruks pommitati. Ülekaalukad vaenuväed tungisid linna ja algasid tänavalahingud. Et lootusetuks muutunud olukorras elusid säästa, andis komandant käsu puhuda alistumissignaali.

Vene väed õhkisid Tartu linnamüüri ja piiskopilinnuse 1708. aastal, mil kogu linn maha põletati. Kuigi linnamüüri võtmepaigad – väravad ja tornid – õhiti, püsisid varemed endiselt püsti. Veel 18. sajandi keskpaiku kehtis Vene impeeriumis keeld ehitada kivihooneid mujale kui Peterburi ning arvatavasti selle keelu lõpuni või ka Tartu kustutamiseni kindluslinnade nimekirjast pärast 1775. aasta suurtulekahju püsis linnamüür Põhjasõjast säilinud ulatuses. Varemetele sai saatuslikuks aeg, kui Tartu hakkas pärast nimetatud suurpalangut taas kosuma ja linna võis ehitada kivist maju. Nüüd muutus linnamüür kivimurruks, kust oli hea võtta ehituskive. Kui Nikolai I 1825. aasta ukaasiga keelati Vene impeeriumis vanade varemete lammutamine, olid müürist alles jäänud vaid vähesed riismed.

Linnamüür tänapäeval

Kõige pikem, ligi 130 meetri ulatuses jälgitav lõik Tartu keskaegsest linnamüürist on alles Vabaduse puiestee ääres Laia ja Munga tänava vahel, vähemal määral on seda näha botaanikaaias ja endise Krooksu juures Toome nõlval. Veel 1990. aastate keskpaiku seisis müürilõik Vene värava asukoha kõrval Laia tänava ääres enam-vähem Põhjasõja purustuste järgsel kujul – seal toimunud verise tapluse tumm tunnistaja.

Müürijäänuste restaureerimist alustati 1997. aastal ja see kestis vaheaegadega kuni 2004. aastani. Tulemuseks on kolm täiesti erinevat müürilõiku: Laia tänava kõrval juba taaslooduna peagi pärast valmimist osalt kokku varisenud osa, keskel pikk ja tänini