Kes on Eesti sportlaste suurimad usaldusisikud? Ja kas rassistlikud naljad on alati surmapatt?

Siret Kalbus võrkpallikoondise juures tööhoos. «See on loomulik töö osa, kellele nad siis veel kurta saavad kui mitte mulle. Kui see oleks vastumeelne, siis ma seda tööd ei teeks,» ütleb Siret Kalbus. Loe edasi ja saad sportlaste maailmast teada palju põnevaid asju, milles kunagi uudistes ei räägita. Foto: volley.ee

Tihti on füsioterapeudid sportlaste hingeseisundiga paremini kursis kui treenerid, sest just massaažilaual räägitakse ära oma hingemured. Füsioterapeut peab lisaks sportlaste füüsilisele korrashoiule olema väga hea psühholoog ja arenenud empaatiavõimega, tihti ka filter treeneri ja sportlase vahel, kes otsustab, millist infot edasi anda ja mida mitte.

«Kui mingi probleem on, räägib mängija mulle, mina peatreenerile. Seepeale saan tihti ka sõimata, aga nii see info liigub. Nii on kõigiga olnud, füsioterapeut on peatreenerile just mängijatevahelises suhtluses number üks. Aga peab olema tark ja ka ettevaatlik, mida ja millal öelda. Peatreener tahab, et mängija mängiks, tihti ka siis, kui on kuskilt valus. Siis on minu asi esiteks aru saada, kui tõsine mure mängijal on, ja siis ääri-veeri selle infoga treeneri jutule minna. Tuleb lahendusi otsida ja need ka leida,» kirjeldab Priil Lehismets oma tööd.

«See on loomulik töö osa, kellele nad siis veel kurta saavad kui mitte mulle. Kui see oleks vastumeelne, siis ma seda tööd ei teeks,» ütleb Siret Kalbus.

Aastaid Eesti kergejõustikutippe, aga ka võrkpallureid, tennisiste jt aidanud Risto Jamnes räägib, et füsioterapeudil on üheksa ametit, tuleb olla psühholoog, masseerija, treener, füsioterapeut, korraldada arstlikke uuringuid.

Loe edasi ja saad sportlaste maailmast teada palju põnevaid asju, milles kunagi uudistes ei räägita.