Katkuaeg mariachi-rütmis. Ei mingit sulgemist: Mehhiko on otsustanud elada täiel rinnal!

Siim Koppel Vaikse ookeani ääres. Siin läheb ruttu sügavaks: mõnel päeval purskavad vaalad õhku veesambaid kaldast vaid sajakonna meetri kauguselt. Foto: Krister Kivi

Surm on Mehhikos igal pool. Tumepunase hõlstiga vikatimees ehmatab möödujat väikese maanteeäärse kabeli seinal, ülesmukitud luukere kõlgutab jalgu Mexico City ajaloolise linnasüdame välikohvikus ning sätendavad kolbad ehivad T-särke, mida päike rauges pärastlõunakuumuses turgudel innukalt pleegitab. Käibetarkus tõlgib selle kolbakultuse ära nii: mehhiklased tahavad uskuda, et lahkunute pärast ei tasu ülemäära nutta, kuna teises ilmas võib ees oodata rohkem õnne kui siinses. Kuid koroonapandeemia aegu on surm Mehhikos kohal ka teisel, nähtamatul kujul.

Surm on Mehhikos igal pool. Tumepunase hõlstiga vikatimees ehmatab möödujat väikese maanteeäärse kabeli seinal, ülesmukitud luukere kõlgutab jalgu Mexico City ajaloolise linnasüdame välikohvikus ning sätendavad kolbad ehivad T-särke, mida päike rauges pärastlõunakuumuses turgudel innukalt pleegitab. Käibetarkus tõlgib selle kolbakultuse ära nii: mehhiklased tahavad uskuda, et lahkunute pärast ei tasu ülemäära nutta, kuna teises ilmas võib ees oodata rohkem õnne kui siinses.

Kuid koroonapandeemia aegu on surm Mehhikos kohal ka teisel, nähtamatul kujul.