Simmo Saarel on väärikas hulk vaenlasi. Pole ka ime mehe puhul, kellel on kolm omadust, mis praegusaja ühiskonnas verbaalse kuulirahe vallandavad. Ta ütleb otse. Ta ütleb ausalt. Ja ta teeb nalja!
Just Saare mahlakas must huumor on tekitanud kõvasti silmade pööritamist. Kuid huumor on aidanud kolleegidel ka kriisi ajal vastu pidada. «Kui kolleeg on väga ära vajunud, siis nali turgutab selle inimese jälle elule!»
Kuid peamine, miks me terviseameti endist kommunikatsioonijuhti Simmo Saart teame, on talle omane vajadus rääkida olukorras, kus oodati suupidamist. «Sotsiaalministeeriumi seisukoht oli, et kommunikatsioonijuht peab tegelema oma asutuse positiivse kuvandi hoidmisega. Peab kriisi ajal inimesi rahustama. Kas pean ütlema, et meil pole probleemi, kui tegelikult on? See seab inimesed palju suuremasse ohtu!»
Saar vallandati detsembri lõpul. Hilisem sündmuste ahel on paljuski kinnitanud, et kriitika polnud laest võetud. 908 senist koroonasurma ületab Estonia katastroofis kaotatud 852 inimelu.
Postimees ei keskendu konfliktis poolte valimisele, kuid leiab, et lugejal on õigus teada.
Kõik on kriisist kurnatud ja heade uudiste näljas. Kas suvel saame vabaks?
Kõigepealt peaks kalendrisse vaatama – aprill on käes. Aega on väga vähe. Riiklik eesmärk saada suve lõpuks 70 protsenti elanikkonnast vaktsineeritud tähendab, et suve alguses meil veel vajalikku vaktsineerituse taset pole.
Aga kui vaktsineerimine kiiresti ümber korraldada, käivitada vaktsineerimiskeskused ja korralikud IT-süsteemid, leida ressursid, siis on võimalik olukord suveks ära lahendada. Tänased probleemid on eilsed tegematajätmised. Lahendus sõltub sellest, kui tähtsaks seda ülesannet peetakse.
Olukord vaktsineerimisrindel meenutab nõukaaja trügimist – kellel kõvem küünarnukk, see endale esimesena vorsti rabab.