Marju Kõivupuu: memento mori!

Lõuna-Eestis puudesse lõigatud ristide näol on tegemist kombega, mis on osa matuserongkäigust. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Veel aastajagu päevi tagasi, enne koroonaviiruse pandeemilist levikut, oli asjaomastes teadusringkondades läbiv teema heaoluühiskonna inimeste surmast ja haigustest võõrdumine. Hoiakut, et surm on midagi ebameeldivat või ebamugavat, millega inimesed peaksid puutuma kokku nii vähe kui võimalik, on viimastel kümnenditel suurendanud ka meditsiini areng – arstid on kutsutud ja seatud selleks, et kõiki tõbesid tulemuslikult ravida. Kui mõni inimene haiguse tagajärjel surebki, on see arstide süü ja ravimitootjate üleilmne vandenõu, võib lühidalt summeerida üsnagi levinud argiarvamuse.

Inimesed reeglina kardavad või tunnevad ennast ebakindlalt olukordades, mis neile on tundmatud, millega neil ei ole varasemalt isiklikke kokkupuuteid ega/või kogemusi. See käib ka haiguste, surma ja matustega seotud teemaderingi kohta. Eesti lastele, vastupidiselt paljude teiste riikide praktikale, pole peetud vajalikuks rääkida koolitundides haigustest, vanadusest, surmast ja matustest, sellest, et see kõik võib puudutada ja puudutabki igas eas inimesi – sest miks muidu on meil vaja näiteks vaikuse laste rahupaika –, ega õpetada selle kõigega toime tulemist.