Kohus vabastas 38 aastat karistust kandnud eluaegse vangi trellide tagant

Oleg Pjatnitski. Foto: Andres Haabu / Postimees

Tartu ringkonnakohtu kriminaalkolleegium otsustas täna lasta tingimisi vabadusse eluaegset karistust kandva 61-aastase Oleg Pjatnitski, kes on viibinud trellide taga ligi kaks kolmandikku oma elust, 38 aastat.

Ringkonnakohus leidis, et veebruaris Pjatnitski vabastamist arutanud ja mehe trellide taha jätta otsustanud maakohus tegi kaalutlusvea, kui jättis tingimisi vabastamata eluaegset vangistust kandva kinnipeetava, hoolimata teda iseloomustavatest arvukatest positiivsetest argumentidest.

Kolleegium asus seisukohale, et Pjatnitski kuriteo asjaolud ei anna eraldivõetuna pärast nii pikaajalist vangistuses viibimist alust arvata, et temast lähtuv retsidiivsusrisk on tingimisi vabastamiseks liiga suur. Üld- ja eripreventsiooni silmas pidades on tema karistuse eesmärgid saavutatud ning kohtu hinnangul ei kujuta ta enam ühiskonnale sellist ohtu, mis tema vabastamise välistaks.

«Kahtlemata on eluaegne vangistus haruldane ja seetõttu on ka selleni viinud kuriteod keskmisest väga erinevad. See aga ei tähenda, et niisugust vangistust kandva kinnipeetava vabastamine on võimalik vaid pigem teoreetiliselt ja et praktikas seda, sama hästi kui mitte kunagi, ette tulla ei saa,» selgitas kohus.

Ringkonnakohtu arvates on väga tõenäoline, et Pjatnitski hoidub edaspidiselt kuritegelikust elust ja asub elama seaduskuulekalt. Kolleegiumi hinnangul on Pjatnitski retsidiivsusrisk madal ja seda kinnitab tema käitumine karistuse kandmise ajal ning asjaolu, et tema hoiakud ja mõttemallid on orienteeritud seadusekuulekusele.

Kohus tõi välja, et 38 vangistuses veedetud aasta jooksul on Pjatnitski suhtes läbi viidud hulgaliselt rehabiliteerivaid tegevusi ja tema käitumine on pärast viimase kuriteo toime panemist 2002. a olnud laitmatu. Ta on osalenud tööhõives, läbinud keeleõppe ja arvukaid sotsiaalprogramme, millest iga viimase kui ühe tagasiside on positiivne – ta julgeb avameelest toime pandud kuritegudest rääkida, mõistab  nende toime panemise põhjuseid, kahetseb neid siiralt ja soovib oma edaspidise elu elada seaduskuulekalt.

Mees ei tohi vabanedes seitse aastat alkoholi tarvitada

Tingimisi vabastamisega määras kohus Pjatnitskile seitse aastat kestva katseaja ning täiendavad kontrollnõuded, mille kohaselt peab ta elama kindlaks määratud aadressil ja täitma kriminaalhooldaja poolt seatud tingimusi. Lisaks ei tohi ta käitumiskontrolli ajal ilma eelneva loata lahkuda Eesti territooriumilt ega tarvitada alkoholi.

Pjatnitski on kohustatud osalema ka sotsiaalprogrammis ning esimesed 10 kuud viibib ta elektroonilise valve all. Vabanemise järgselt asub Pjatnitski rehabilitatsioonikeskusesse, et tegeleda kohanemisraskustest tulenevate riskide vähendamisega.

Juhul kui Pjatnitski rikub käitumiskontrolli ja katseaja reegleid, on teda võimalik taas vanglasse eluaegset vangistust kandma saata. Kui aga Pjatnitski paneb toime uue kuriteo, läheb ta möödapääsmatult eluaegset vangistust kandma.

Tartu kohtute pressiesindaja Annett Kreitsman ütles Postimehele, et Tartu ringkonnakohtu tänasele otsusele saab esitada 15 päeva jooksul määruskaebuse, seega ei ole otsus veel jõustunud.

Pjatnitski oli viimati vabaduses 1983. aasta kevadel

Oleg Pjatnitski on kõige kauem trellide taga viibinud vang Eestis. Pjatnitski mõisteti avaliku varguse eest neljaks aastaks vangi toonase ENSV ülemkohtu otsusega 1983. aasta 13. detsembril. Pjatnitski karistuse kandmise algust arvestatakse 1983. aasta 12. maist.

1985. aastal mõisteti Pjatnitski süüdi vanglas toime pandud mõrvas, röövimises, vägistamises, oma sugukire ebaloomulikus rahuldamises ja huligaansuses ning karistati 15-aastase vangistusega.

1992. aasta sügisel mõistis ülemkohus Pjatnitski süüdi juba teise kaasvangi mõrvas ja karistas teda surmanuhtlusega.

Presidendi Lennart Meri 1993. aasta 5. märtsi otsusega asendati Pjatnitskile mõistetud surmanuhtlus eluaegse vabadusekaotusega.

2002. aasta sügisel mõistis Tallinna linnakohus Pjatnitski süüdi kaasvangile raskete kehavigastuste tekitamises ja karistas teda selle eest üheksa-aastase vangistusega, mis aga loeti kaetuks eluaegse vangistusega.