:format(webp)/nginx/o/2021/03/30/13705267t1h4c6f.jpg)
Romaanis «1984» oli Parteil kolm loosungit: «Sõda on rahu! Vabadus on orjus! Teadmatus on jõud!» Uuskeeles olid mõistete algsed tähendused pea peale keeratud, Armastusministeeriumis piinati poliitilisi dissidente ja Tõeministeeriumis väänati tõde. Eesti kaitsealuste metsade peal on viimasel viiel aastal kasutatud samasugust meetodit.
Ametnikud ja metsatöösturid armastavad korrata, kuivõrd suur on Eestis kaitsealuste metsade pindala ja kuidas rangelt kaitstavaid metsi on järjest juurde tulnud. See ei ole iseenesest vale. Rangelt kaitstavate metsade pindala on viimase viie aastaga kahekordistunud. Fakt omandab aga hoopis teise värvingu, kui teada, et enamik nendest uutest kaitsealustest metsadest on nii noored, et seal lähima paarikümne aasta jooksul nagunii raiuda ei saa.
Samal ajal on aga tunduvalt vähenenud majanduspiiranguga metsa pindala ja selle arvel suurenenud tulundusmetsade pindala. Lisaks on ühiskonda rahustatud, et lageraielangid võivad olla küll valusad vaadata, kuid tervikuna on mets kaitstud ja maha võetakse vaid seda, mis juurde kasvab.
Fakt on aga, et raiemaht 2018. aastal oli 12,7 miljonit tihumeetrit. Selline aastane juurdekasv võiks olla võimalik üksnes siis, kui mets kasutaks kasvuhormooni või muud dopingut. Looduskaitsjate ja vastutustundlike metsameeste hinnang juurdekasvu kohta on tubli kolmandiku võrra praegusest raiemahust madalam.
Kuid sellega tõe väänamise võtted ei lõpe. Kaitsealuste metsade suure pindalaga on hea kriitikuid rahustada, sest kodanik ju eeldab, et kui mets on kaitse all, siis on ta ka tegelikult kaitstud. Orwellilikus maailmas aga nii ei ole.
Tänases lehes on ülevaade Estwatchi ja Eestimaa Looduse Fondi äsja avalikustatud uuringust selle kohta, kuidas on muutunud Natura 2000 võrgustikku kuuluvates kaitsealustes metsaelupaikades raietegevus ja raiepiirangud. Tulemused panevad otseselt jahmatama.
Euroopa nõudlus pelleti järele on hakanud ohustama juba Eesti kaitsealuseid metsaalasid. Röövmetsandusele tuleb piir panna, enne kui Eesti raiutakse sama lagedaks kui ülejäänud Euroopa.
Kuni aastani 2015 kadus raie, tormide ja tule tagajärjel keskmiselt sada hektarit metsa aastas, sealt edasi 200–300 hektarit aastas. Plahvatuslik muutus on tingitud põhiliselt sellest, et rohkem on hakatud raiuma kaitsealade piirangu- ja sihtkaitsevööndis.
Ei, tegemist ei ole millegi illegaalse või salastatuga, kõik on seadustatud valitsuse tasemel, kinnitatud peaministrite ja keskkonnaministrite allkirjadega ja avaldatud Riigi Teatajas. Plahvatuslik metsakao kasv kaitsealustes metsaelupaikades on saanud võimalikuks selle tõttu, et eelmise kümnendi keskel hakkas keskkonnaministeerium uuendama kaitsealade kaitse-eeskirju ja selle uuendamise käigus vähendati oluliselt raiepiiranguid – kokku 58 kaitse-eeskirjas. Ja põhjendused selleks on samuti leitud.
Pole kahtlust, et surve metsakaitsealaseks silmamoondamiseks tuleneb otseselt Euroopa nõudlusest biokütuste järele. See on teinud Eesti üheks maailma suurimaks pelletieksportijaks ja see äri on nii suur, et kaitse-eeskirjade muutmiseks pole Armastusministeeriumi vajagi.
On viimane aeg sellisele röövmetsandusele piir panna, enne kui Eesti raiutakse sama lagedaks kui ülejäänud Euroopa.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)