Mait Laas: tasa sõuad üle silla

Mait Laas. Foto: Jüri Looring

Riik peaks inimesest lähtuvat elamisväärset keskkonda looma iga päev, nii ka Tori silla näol, kirjutab torilane Mait Laas.

Eesti riigi sajanda sünnipäeva ürituste raames leidis aset suurejooneline kampaania, mille eesmärk oli ehitada maakonnakeskustesse uudse arhitektuurse väljanägemisega keskväljakud. Koostöös arhitektide liiduga korraldati konkursid, et leida parimad ideed ja kavandid. Osa väljakuid on nüüdseks valmis, osa veel valmimas.

Nüüd on aktuaalsed riiklikult rahastatavad kultuuriehitised, mida selekteeritakse kõrgeimal tasemel, riigikogu kultuurikomisjonis. Tähtis on, et arhitektuurilises mõtteviisis nähakse sümboolset väärtust, mis väljendab inimese suhet ümbritsevasse ja kujundab mitme põlvkonna igapäeva- ja vaimuelu.

Selle taustal tundub enesestmõistetavana, et iga suurem maapiirkondadesse rajatav riiklik objekt valmib parima väljanägemise ja kohaliku eluga sobitumise nimel avaliku arhitektuurikonkursi tulemusena. Paraku pole see alati nii. Kui uute keskväljakute rajamisega ülistatakse iseseisvust, turgutatakse elujõudu ja loovat mõttevaimu, siis oma muinsuskaitseliste väärtuste üle uhkes Toris ähvardab insenertehnilise tüüplahendusena kerkida üle Pärnu jõe hümn nõukogude aja materialistlik-tehnilist progressi kanoniseerivale mentaliteedile, mis välistab arhitektuuri vaimsed kategooriad ja eirab iseolemist sümboliseerivat kohalikku ajaloolist kultuuri- ja looduspärandit.