Juhtkiri ⟩ Hädalahenduse oht

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Kaks kuud tagasi avalikustas Postimees, et Pakri hoiualal pumbatakse ühelt laevalt teisele ümber ohtlikke naftasaadusi. Külma dušina mõjunud avastus sundis keskkonnaministrit teatama, et ümberpumpamine peatatakse ajutiselt. Esialgu oli plaanis peatada keskkonnaohtlik tegevus järgmise aasta 1. märtsini, kuid nüüd on keskkonnaministeerium meelt muutunud ja kavatseb merel laevalt laevale ümberpumpamise taas lubatavaks kuulutada. Põhjuseks on niihästi kütusefirmade huvid kui ka riigi vajadused.

Ümberpumpamist riigi sisemeres täielikult keelustada poleks mõistlik, sest vajadus selle järele võib tekkida laevaõnnetuste või muude erakorraliste juhtumite korral. Samuti on seda saarte või ranniku varjus ohutum teha kui avamerel.

On ka mõistetav, et merel ümberpumpamise täielik keelamine kuni järgmise aasta 1. märtsini häirib logistikafirmasid kõvasti. Riigi ülesanne on optimeerida majandustegevuse ja keskkonnakaitse eesmärgid, et majandus saaks toimida ja loodus oleks kaitstud. Seetõttu tundub keskkonnaministeeriumi kava ümberpumpamist siiski lubada, kuid vaid ühel ankrualal, mõistliku ajutise lahendusena.

Asjal on siiski kaks arvestatavat «aga». Esiteks nõuab seadus keskkonnamõju hindamist, kui plaanitav tegevus võib olla ohtlik Natura 2000 kaitsealadele. Varem pole seda küll olnud kombeks meretransporti puudutavate küsimuste puhul teha, kuid arvestades naftasaaduste merel ümberpumpamise keskkonnaohtlikkust ei tohiks see nii jääda.

Suurte logistikaettevõtetega võrreldes on loodus ja looduskaitsjad tunduvalt nõrgemas positsioonis. 

Teiseks ei tohi unustada, et senini pole ümberpumpamise eest küsitud tasu, mis meelitas laevu seda tegema Eesti vetes. Soomes näiteks on see maksustatud. Arvestades, et sadamas maksab ühe tankeri ümberpumpamine ligi pool miljonit eurot, oleks ankrualal selle jätkamine ilma tasuta logistikafirmadele magnetina mõjuv kingitus.

Valitsus moodustas mullu juunis kaks töörühma, kes peavad maksustamise alused ja ettepanekud välja töötama, kuid tähtajaks määrati üks aasta, mis tähendab, et enne sügist pole lootust nende tasude kehtestamiseks.

Kui merel ümberpumpamine oleks olnud keelatud järgmise aasta märtsini, nagu algul plaanis, poleks aeglane tempo olnud probleem. Et aga tegevus on plaanis peatselt muuta lubatuks, tuleks kiirustada ka tasude kehtestamisega, võetagu või Soome tariifid otse üle.

Sest kui kompromissi huvides oli võimalik ilma keskkonnamõju uuringuta leida ajutine lahendus ümberlaadimise ankrupaikade asjus, siis tuleks leida kiire lahendus ka tasude küsimuses, et mõlemad muudatused hakkaksid kehtima samal ajal.

On selge, et suurtel logistikaettevõtetel on mõjukas hääl, millega oma vajaduste eest seista. Nendega võrreldes on linnud, loomad ja kalad ning isegi looduskaitsjad tunduvalt nõrgemas positsioonis. Seetõttu tuleb jälgida, et ajutisena planeeritud kompromisslahendused ei kujuneks püsivaks.

Eeskätt tähendab see, et plaanitud määruse muudatusega võetaks vastu ka otsus jätkata ümberlaadimise keskkonnamõjude hindamisega, ja kui see valmib koos uue merealade planeeringuga, siis tuleks vajadusel muuta uuesti ka ümberpumpamist reguleerivat määrust.