Aat Purje: tsensuur hävitab iseolemist

Aat Purje. Foto: Erakogu

Imporditud väärtuskonfliktil – püüul kriminaliseerida vihakõne – ei tohi lasta sõnavabadust lämmatada, kirjutab EKRE Pirita osakonna liige Aat Purje.

Üha tihenevate rahvusüles­te protsesside ja globaliseerumise tulemusena ei ole ükski ühiskond enam isoleeritud kogum kohalikest traditsioonidest, tavadest ja normidest. See võimaldab võõrastel konfliktidel kanda kinnitada kõikjal. Näiteks rõhujate ja rõhutute mentaliteet võib üle kanduda ka võrdlemisi harmoonilisse ja kokkuhoidvasse keskkonda. Sedasi tekivad sunnitud debatid õigustest ja nende puudumisest, vabadustest ja nende ulatusest. Sellised tuumikkonfliktid ja ühiskonda lõhestavad teemapüstitused ei ole enam võõrad ka meile, kes me arutame abieluvõrdsuse ja vihakõne teemadel.

Kõige raputavam ja pikkadeks aastateks Eesti üldsust saatma jääv väärtuskonflikt on teatud poliitiliste jõudude katsed kriminaliseerida vihakõne. See on võrreldav 2014. aastal vastu võetud kooseluseadusega, mis oli sillutatud ühiskonda liitvate loosungitega, kuid vallandas enneolematu juriidilise segaduse ja avalikkuse enamuse pahameele. Kui seni on ühiskond saanud ilma tsensuurita avameelselt rääkida nii eelmainitud kooseluseaduse kui ka teistel sotsiaalselt tundlikel teemadel, siis vihakõne kriminaliseerimisega mängureeglid muutuvad.

Sõnavabaduse tähtsustamine ei ole eestlasele võõras ega kauge, vaid pikkade okupatsiooniaastate käigus hindamatuks kujunenud väärtus. Sõna- ja väljendusvabadus on kõikide teiste vabaduste teostamise ja demokraatliku korra eeldus. Niisamuti oli hirmust vabaks pääsenud sõna ja meelsus meie omariikluse taastamise eeldus. Oleme harjunud pidama sõnavabadust meie iseseisvuse ja arengu elementaarseks osaks, aga kas see ikka on seda kõigi jaoks?