Gerhard Grents: patsiendid lämbuvad, arstid põlevad

Ida-Tallinna keskhaigla Covid-19 II osakond. Pilt on illustreeriv. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Haiglas on pilt hirmus – kogu ravimeeskond pingutab kõigest väest, et puuduva personali tingimustes meeletu koormusega toime tulla, kirjutab Covidi valvearst Gerhard Grents.

Detsembrist kuni veebruari lõpuni olin Lääne-Tallinna keskhaigla Covidi-osakonnas valvearstina tööl. Selles osakonnas kaotasin oma esimesed patsiendid. Meenub esimene lämbumissurma surnud patsient, kes oli juba pikalt intensiivravi saanud. Juhitava hingamise ravi oli ammendunud, mitme päeva jooksul polnud seisund paranenud, vaid läks aina kehvemaks. Lõpuks oli otsus parim toetav ravi ja piinade vähendamine. Patsient oli koomas. Ta ahmis õhku, hingeldas, lämbus. Inimene lämbub kolm päeva – see on õõvastav vaatepilt. Ta oli kontaktitu, ahmis õhku, sai küll maskiga lisahapnikku, aga verre seda piisavalt ei jõudnud, sest kopsud olid juba nii kahjustunud. Niisiis püsis pidev lämbumistunne. Seisin kõrval, kui ta viimast korda õhku ahmis. Süda hakkas lööma 30 korda minutis ja seejärel lõpetas tegevuse.

Kui tema surmatunnistust vormistasin, nõudis järgmine patsient arsti – ta keeldus ravist. Tegu oli narkosõltlasega, kes tundis end enda hinnangul piisavalt hästi, et haiglast lahkuda. Eelmisel päeval oli ta alles intensiivpalatis ja vajas veel jätkuvat antibiootikumravi veeni kaudu. Veensime teda haiglasse jääma. Hoiatasime, et kui ta ära läheb, siis on väga suur risk, et ta sureb. Kahjuks tegi ta siiski otsuse, et keeldub ravist omal vastutusel. Patsient allkirjastas sellekohase dokumendi ja lahkus haiglast. Kaks päeva hiljem suri ta sama haiguse tõttu EMOs.