Juhtkiri ⟩ Eesti-keskse mõtte eest

Eesti lipp. Foto: Paul Poderat

• Humanitaarid on teaduse rahastamise seisukohalt halvas positsioonis
• Emakeelt ja kultuuri puudutavad uurimistööviljad ei tohi jääda raha taha
• Eesti-keskse mõtte arendamine on meie kõigi huvides vajalik

Prantsuse kunstnik Paul Gauguin maalis oma Tahitil viibitud loomeperioodil ühe omapärase kunstiteose, millele pani pealkirjaks «Kust me tuleme? Kes me oleme? Kuhu me läheme?». See mitmeski mõttes tähenduslik meistriteos võtab ilmekalt kokku küsimused, millele otsivad peaasjalikult vastuseid humanitaar- ja sotsiaalteadlased ja selle valdkonnaga lähedalt seotud intellektuaalid.

Sellistele eksistentsiaalsetele väljakutsetele vastamine on eriti teravalt päevakorda tulnud praeguses muutuvas maailmas, kus ühiskonnad peavad ennast pidevalt taas looma, et säilitada ühelt poolt võime kohaneda muutunud väliskeskkonnaga, teiselt poolt aga nii ühiskondlik sidusus kui ka eesti keele, kultuuri ja rahvuse kestlikkus läbi aegade.

Paraku on need n-ö pehmete erialade spetsialistid teaduse rahastamise seisukohalt kõige haavatavamas positsioonis. Teadlase taset (sõltumata erialast) hinnatakse selle järgi, kui tunnustatud on ta rahvusvahelisel tasandil. Nii tuleb neil rahastuse saamiseks üha rohkem avaldada inglise keeles ja suunata tähelepanu teoreetilistele küsimustele. See tähendab paratamatult, et fookus nihkub Eesti ühiskonna jaoks oluliste teemade käsitlemiselt laiema võrdleva uuringu poole.

Mis ei tähenda, et meie riigis hariduse saanud teadlased ei peaks avaldama rahvusvahelisel tasandil ega kaasa rääkima teemadel, mis kõnetavad laiemat üldsust. Küll aga tuleb meil ühiskonnas leida üha rohkem võimalusi humanitaar- ja sotsiaalteadlaste toetamiseks, et olla tasakaalustav jõud kosmopoliitsele teadusrahastusele, mis ei anna Eesti ühiskonnale tagasi neid spetsiifilisi teadmisi, mida me vajame enda hüvanguks ning peame seetõttu ise rahastama.

Eesti-keskse humanitaar- ja ühiskonnateadusliku mõtte arendamine on meie kõigi huvides, sest see võimaldab genereerida ideid ja analüüsida arenguvariante Eesti tuleviku jaoks.

Postimehe Fondi teadusgrandid on selge ja ühemõtteline samm, mis püüab seda arengut tasakaalustada valdkondades, kus uuringud on juba loomu poolest pigem lokaalsed kui universaalsed. On mõistetav, et erarahastusel põhinev fond ei suuda võistelda riikliku ja rahvusvahelise rahastusega, kuid suudab kindlasti humanitaar- ja sotsiaalteadustes pakkuda riikliku alarahastuse olukorras mõningast tuge, et ergutada uuringuid, mille fookus on otseselt suunatud kohalikule ühiskonnale ja selle arengu analüüsile.

Tänase Postimehe Fookuse rubriigi külgedel anname väikese ülevaate teadlastest ja nende tegemistest, mille eest on nad pälvinud oma teadusgrandi. Sel aastal annab Postimehe Fond välja kaks kuni 100 000-eurose aastaeelarvega Noor-Eesti granti ja kolm 33 000 euro suurust raamatugranti. Esimene on mõeldud uuringute tegemiseks, teine aga selleks, et teadlane saaks oma senised uurimistulemused raamatukaante vahele vormistada.

Emakeelt, kultuuri ja rahvust puudutavad uurimistööviljad ei tohiks jääda rahanappuse taha, tulgu see tugi riigilt, erasektorilt või üksikisikute annetustena. Eesti-keskse humanitaar- ja ühiskonnateadusliku mõtte arendamine on meie kõigi huvides, sest see võimaldab genereerida ideid ja analüüsida arenguvariante Eesti tuleviku jaoks täpselt samamoodi, nagu koroonaolukorra analüüs võimaldab valida parimat poliitikat epideemiaga võitlemiseks.