Jaano Martin Ots: Hiina odavkonteineri paradoks

Jaano Martin Ots. Foto: Mihkel Maripuu

Ostlemisega lõimitud massi­turism ehk romantiline konsumerism peatus mullu äkitsi nagu lennuk laupkokkupõrkes kaljuga.

Optimistid ­lootsid, et pandeemia suunab ­heaolutarbija elamuste ostmiselt mõtisklevale olemisele, pessimistid kartsid, et kui lennukid ja ristluslaevad taas ­liinile lähevad, põletatakse sunnitult kodus istutud aja eest kaks korda enam ­kütust. Pragmaatikud hakkasid isolatsioonis istujatele Aasiast rohkem asju tooma. Maskid, kindad, desopihustid. Kodukontori tehnika, ehitusmaterjalid ja mööbel. Nutiköögiseadmed ja kokkamistarvikud. Laiemad ekraanid ja suuremad riided. Jooksu­lindid ja jõusaalipingid. Peenfiltriga puhastatud salongiõhuga autod. Logistikaäri Boltid-Woltid värbavad nakatunute asemele uusi ­läbihigistatud maskides laotöötajaid ja kullereid, kes vajajatele asju 24/7 koju toimetavad.

Selgus, et enamik müüdavaid asju kas valmistatakse Aasias või siis tulevad sealt osad, millest neid ­tehakse. Vähimadki lõtkud tarneahelas, näiteks laevalt konteinereid merre sakutav torm Vaiksel ookeanil või end laevateele risti kinni sõitnud hiigelkauba­