HARIDUS JA TEADUS ⟩ Triin Lauri, Kaire Põder, Andre Veski: kas Eesti PISA haridustorn on viltu?

Selle laua ääres istuvad Miina Härma Gümnaasiumi õpilased olid ühed nendest, kes sooritasid 2019. aastal PISA testi ning aitasid Eestile kõrgeid tulemusi saavutada. Foto: Kristjan Teedema

Riigiteadlane Triin Lauri (Tallinna Ülikool), ökonomist Kaire Põder (EBS) ja andmeteadlane Andre Veski (Starship Technologies) tutvustavad Postimehe raamatugrandi pälvinud projekti «Kas Eesti PISA on viltu?».

Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) läbiviidav ülemaailmne rahvusvaheline õpilaste õpitulemuslikkuse hindamisprogramm PISA on elevust tekitanud juba pea kaks kümnendit. Kui PISA algne idee seisnes paljuski maailma rikkamate ja arenenumate mõõduvõtus, siis hiljuti on pikalt triumfeerinud Soome ja Kagu-Aasia tippude kõrvale tõusnud ka Eesti.

Veelgi enam, Eesti PISA edu ei ole osutunud ajutiseks sähvatuseks, vaid Eesti haridusnäitajad on pidevalt kõrgemale rühkinud, ja seda alates esimesest mõõtmisest 2006. aastal. Samasugust edulugu on kinnitanud ka mitmed teised rahvusvahelised võrdlusuuringud, näiteks kodanikuhariduses ja finantskirjaoskuses. Kas Eesti on sarnaselt Soomega kujunemas mässajaks, kes seab OECD antud hariduse tulemuslikkuspööret lubavad konkurentsipoliitikad kahtluse alla ja eirab eneseteadlikult neid soovitusi? Või vastupidi, Eestist on saamas vastava haridustõhususe pailaps?

Raamatu «Kas Eesti PISA on viltu?» eesmärk on vaadata Eesti PISA tulemuste taha. Nagu ikka, on mündil alati kaks poolt. Kui haridusedu töötab paljude hüvanguks, siis mündi varjupoolel on gruppe, mis paraadpildile ei sobi: venekeelsed, ainelises puuduses olevad lapsed, positiivsete või negatiivsete erivajadusega õpilased jne.

Meid huvitab küsimus Eesti hariduselu korraldamisest ja selle ühiskondlikust mõjust. Selleks, et hariduselu korraldamise sasipundart lahti harutada, oleme autorite taustast ja uurimishuvidest tulenevalt võtnud kaks lähte-eeldust.

Esiteks, läheneme hariduselule eri poliitikate vaatest, vastates muuhulgas ka küsimusele, kas tänane Eesti hariduse edulugu (või ka mõnest vaatenurgast häbilugu) on seniste poliitikate valguses kestlik. Teiseks näitame, et tänane hariduskorraldus ja selle tulemused on seotud mitmete teiste sotsiaalelu valdkondade ja poliitikatega.

Haridus on teema, mis meid kõiki ühendab: vanemaid, õpilasi, vilistlasi, õpetajaid ja haridusuurijaid. See, kuidas haridusest räägitakse, mõjutab ka seda, kuidas me sellest aru saame. Nii näiteks peetakse haridusringkondades haridusteenusest ja haridusturgudest rääkimist nii haridust kui ka õpetajat pisendavaks, sest niimoodi väljendudes kohtleme haridust kui teenust. Kui aga rääkida haridusest kui sotsiaal- või integratsioonipoliitikast, siis asetab see hariduse positsiooni, kus seda pole harjutud nägema.

Mõistagi jääb iga liialt isoleeritud vaade hariduse ühiskondliku mõju analüüsimisel ahtaks. Ühest küljest on haridus rajasõltuvuse tõttu kogu elukaart suunav kanal. Laps ei saa valida, millisesse perre ta sünnib. Seega peaks haridusasutustel, mida me poliitiliselt kujundada saame, olema võimestav ja võib-olla ka «lahtiperestav» roll.

Laps ei saa valida, millisesse perre ta sünnib. Seega peaks haridusasutustel, mida me poliitiliselt kujundada saame, olema võimestav ja võib-olla ka «lahtiperestav» roll.

Üks tõlgendus, mis käsitleb poliitikat kui ühiselu korraldajat, küsibki meie raamatus hariduselu kohta neid küsimusi. Näiteks, mil moel, millistel haridustasanditel ja millise mõjuga sellised poliitikad on? Teine võimalus poliitika tõlgendamiseks kätkeb endas laswellilikku küsimust selle kohta, kes mida saab ja millal. Teisisõnu, kes on hariduskorralduse võitjad ja kaotajad, ning millised on olukorra muutmisvõimalused? Tulevikku vaatavates peatükkides ei saa üle ka küsimusest: kes peaks saama ja mida? See tähendab, et arutame haridus- ja heaolupoliitikate moraalseid palesid.

Raamatusse on planeeritud üheksa peatükki. Alustame sissejuhatava peatükiga sõna «poliitika» sõna tähendusest ja rollist meie käsitlustes, misjärel jätkame peatükiga «Haridus kui sotsiaalpoliitika» ning lõpetame tautoloogiliselt kõlava peatükiga «Haridus kui hariduspoliitika». Vahele mahuvad näiteks veel peatükid «Haridus kui integratsioonipoliitika», «Haridus kui majanduspoliitika» ja «Haridus kui perepoliitika».

Kuigi autorid on erialaselt ettevalmistuselt väga isenäolised, seob neid ühine uurimisobjekt ja mitmed ühised teadusprojektid. Raamat peaks valmima 2022. aasta suvel.