Intervjuu ⟩ Juhan Ulfsak: mind huvitab teater

Mehhanismi glamuurne paljastamine ehk Juhan Ulfsak brechtiliku õpetusteatri vormis. Foto: Virge Viertek

Juhan Ulfsakil oli eelmisel aastal hoog sees, tal tuli välja kaks tähelepanuväärset lavastust: Von Krahlis lavastas ta Herman Melville’i «Kirjutaja Bartleby» põhjal «Pigem ei» ja Kanutis tegi koos Mart Kangro ja Eero Epneriga ruumimängu «Kas te olete oma kohaga rahul». «Pigem ei» tõi talle parima lavastaja preemia. Kuna olen intervjueeritavaga mõnevõrra tuttav, kasutame sinavormi.

Kuidas sa auhindadesse kui sellistesse üldse suhtud?

Neutraalse heatahtlikkusega. Ikka on hea vahel kiita saada. On ju arusaadav, et see on projektipõhine sündmus – erinevate asjaolude kokkusattumine ja paljude inimeste hea koostöö küllap siis kandis seekord žürii arvates vilja ja see on tore. Järgmine kord hakkad jälle nullist pihta ja pead olema valmis, et keegi ei taha su taiesest midagi kuulda.

USAs tehakse spetsiaalselt filme, mis peaksid Oscarite jagamisel platsi puhtaks lööma, Eesti teatris sellist asja vist ei ole.

Niimoodi keegi küll ei tee.

Mulle meenub auhindadega seoses ikka Austria kirjanik Thomas Bernhard, kes vähemalt avalikult rääkis, kuidas ta auhindu vihkab, ja siis talle neid anti – ja mida rohkem ta seda juttu rääkis, seda rohkem auhindu anti. Lõpuks hakati küll arutama, et äkki ikka ei peaks enam andma.

Hakata jaurama, kuidas ma seda kõike vihkan, oleks kuidagi poosetav ja mage. Samas mingisugust hullumeelset eufooriat ka ei tekita. Eriti meeldiv on muidugi, kui tunnustatakse ka neid, kellega koos oled seda teinud (Marika Vaarik sai parima naispeaosatäitja preemia, Jörgen Liik parima meeskõrvalosa eest ja Jakob Juhkam parima muusikalise kujunduse ja originaalmuusika eest – autor). Võib kõlada võltsilt, aga tegelikult on selle üle paremgi meel kui oma auhinnast. Võib-olla see on mingisugune äraspidine lavastaja nartsissism.

«Pigem ei» puhul peaks veel rohkem, kui seda tehtud on, rääkima helilooja Jakob Juhkami panusest. Vorm, mille tükk lõpuks sai, ei olnud ju alguses paberil välja mõeldud. See tekkis valikute, otsuste ja arengute käigus. Lõplik vorm – brechtilik kabaree või kuidas seda nimetadagi – sõltus väga palju Jakobist. Enamasti räägitakse tükkide puhul lavastajast, näitlejatest ja dramaturgist, «Pigem ei» sai tänu Jakobile paljuski selline, nagu see on.

«Pigem ei» peategelase nimeks on Bartleby asemel saanud Kuldar (Lauri Lagle) – kuidagi väga sobilik ja äratundmisi tekitav nimi sellisele vaiksele keeldujale. Milline selle genees oli?

Nimeasju pead teksti kaasautorilt Taavi Eelmaalt küsima, tema need pani, mulle sobisid.

Lavastus esitas kuidagi väga adekvaatselt tänapäeva töömaailma, nagu seda tunneme, kasvõi sedagi asjaolu, et töötegemise puhul ei piisa ainult sellest, et töö saab tehtud, vaid selle juures peaks ka silmad särama. Kuidas sa ise töösse suhtud?

Ausalt öeldes hästi. Töösse, mida ma teen.