Juhtkiri ⟩ Suessi kriis 2

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Konteinerlaeva Suessi kanalisse kinnijäämine sunnib uusi tarneahelaid otsima
• Eesti merekaubandusest kolmveerand jõuab meieni selle kanali kaudu kohale
• Õnnetus võib suure tõenäosusega kaasa tuua kaubandusnatsionalismi tekke

Hiiglasliku konteinerilaeva Ever Given kinnijäämine Suessi kanalisse on näidanud maailmakaubanduse haavatavust ja pannud ilmselt juba praegu riike mõtlema senise tarneahela alternatiividele.

Ever Given on 400 meetrit pikk ja 59 meetrit lai 220 000-tonnise ­vee­väljasurvega konteinerilaev. Ei ole täpselt selge, mis tingis laeva kinnijäämise, kuid on selge, et säärast laeva paigalt nihutada pole lihtne ja Sues­si kanali taasavamine võib võtta veel päevi, kui mitte nädalaid.

Ent on selge, et iga oodatud päevaga lendab tuulde miljardeid. Olgu need siis kas eurod, dollarid või ­mingi muu valuuta. Suessi kanalit läbib 12 protsenti maailma merekaubandusest ja tavaliselt 50 konteinerilaeva ­päevas. Igaüks võib ise arvutada, mitu laeva jõuab ummikuga tekkinud ajaga ootele jääda.

Ei maksa arvata, nagu oleks Suessi kriis Eestile kuidagi kaugeks jääv nähtus. Mærsk Eesti tütarfirma Maersk Eesti tegevjuht Margus Indus ­kinnitas Postimehele, et Eesti merekaubandusest kolmveerand jõuab meieni ­Suessi kanali kaudu. Niigi koroonapandeemia tõttu hädas olevaid ettevõtjaid võib tabada veel üks tagasilöök.

Muide, koroonapandeemiat on hakatud kutsuma ka Mustaks Luigeks – nähtuseks, mida keegi ei osanud ette näha, kuid mis sellegipoolest aset leidis ja mis lõi segamini senise elurütmi. Ka Suessi kriisi võib Mustaks Luigeks nimetada. Loodetavasti on see kriis aga lühem kui koroonapandeemia.

Siiski võib peaaegu täie kindlusega ennustada, et juba praegu mõtlevad riigid, transpordifirmad ja ärimehed, kuidas vaid Suessi kanalist sõltuvat tarneahelat mitmekesistada. Ühe laeva toppama jäämine ei tohiks väärata kaupade tarbijateni jõudmist, aga ometi nii on juhtunud.

Siiski võib peaaegu täie kindlusega ennustada, et juba praegu mõtlevad riigid, transpordifirmad ja ärimehed, kuidas vaid Suessi kanalist sõltuvat tarneahelat mitmekesistada.

Küsimus on, missugustele järeldustele otsustajad jõuavad. Siinkohal tasuks meenutada esimest, 1956. aastal aset leidnud Suessi kriisi, kui Egiptus otsustas kanali natsionaliseerida ja sellega polnud nõus Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Iisrael. Ent ­selle kolmiku katse kanalit tagasi võtta luhtus USA vastuseisu tõttu.

Tasuks meenutada, millistele järeldustele asjaomased toona jõudsid: Ühendkuningriik sai aru, et pole enam impeerium ja et tuleb rajada erisuhe USAga; Prantsusmaa sai samuti aru, et pole enam impeerium, ja andis rohelise tule Euroopa Majandusühenduse loomisele, sest üksi ei saanud Pariis enam Euroopas hakkama. Iisrael sai aru, et julgeolekus peab lootma USA-le, mitte Ühendkuningriigile ja Prantsusmaale.

Milliseid strateegilisi järeldusi tehakse praegusest Suessi kriisist? Vastus peitub ilmselt selles, kui kiiresti Ever Given uuesti liikuma saadakse ja loetakse kokku kahjusummad.

Kahtlemata annab uus Suessi kriis laskemoona globaliseerumisvastastele, sest ei saa lootma jääda, et igast maailma nurgast kaupu kohale toov tarneahel toimib. Piirkondlikult­ ­koges tarneahela nõrkust Euroopa Liit, kui ei saanud kätte õigel ajal ja õiges koguses vaktsiine. Nii nagu tekkis vaktsiininatsionalism, võib suure tõenäosusega tekkida Suessi kriisi järgne kaubandusnatsionalism. Koos vastavate poliitikasuundade ja poliitikutega.

Mõtteainet juba jagub, kindlasti ka meile.