AK ⟩ Ben Wilson: «Linn ei ole probleem, linn on lahendus!»

Empire State Building on New Yorgi Manhattani au ja uhkus. Foto: Spencer Platt/AFP/Scanpix

Just pidev muutumine teeb linnad kütkestavaks. Õnnelikud on need linnad, kus leidub suurem valim erineva sissetuleku, etnilise tausta ja tegevusalaga inimesi, räägib metropolidest kaasahaarava (äsja ka eesti keeles ilmunud) uurimuse kirjutanud briti ajaloolane Ben Wilson intervjuus Tauno Vahterile.

Kas praegu arenevad edukamalt need linnad, kus on keskne planeerimine, või hoopis need, kus areng on spontaansem või anarhilisem, elanike kätes? Kui suured on erinevused maailma eri paigus?

Kõige atraktiivsemad linnad nii külastamise kui ka elamise jaoks on need, kus on palju kihistusi, mis on tekkinud orgaaniliselt pika aja jooksul. Iga kiht räägib oma lugu.

Üleplaneeritud linnad on steriilsed ja elutud. Soov ja viga linnade arengut mikrojuhtida on ammune – paljud on soovinud platsi puhtaks lüüa, et siis nullist midagi ülimalt ratsionaalset ja funktsionaalset ehitada. Sageli lõppeb see täieliku katastroofiga.

Võtame näiteks Tokyo, linna, mis on ajaloos palju kordi täielikult hävinud. Pärast Teist maailmasõda nägi see välja nagu täielik pilpaküla. Aga Tokyost sai üks maailma edukamaid linnu, tänu oma elanike suurtele ponnistustele. Hoonetele leiti uued funktsioonid, palju tuli täiustada ja uuesti ehitada.

Range planeerija jaoks on Tokyo kaootiline, sest läbisegi on magalad, ärirajoonid, tööstus ja söögikohad, aga just tänu teatud anarhistlikule elemendile on tegu toimiva tervikuga. Tegelikult Tokyo ei ole anarhiline, teatud mitteametlikud ja planeerimata detailid on kooskõlas suurte planeeringutega, eriti taristuprojektide puhul. Linnavalitsus on loonud toimiva vereringe, aga sidekoe on jätnud elanike otsustada. Selline paindlikkus teeb linna ja selle elanikud sitkeks. Nad suudavad paremini kohaneda muutustega majanduses ja väliskeskkonnas. Tokyo on maailma suurlinnadele palju õpetanud – teatud räpakus on voorus.

Elanikud suudavad üllatavalt edukalt ise linnu planeerida. Näiteks Lagoses või Mumbais on igasuguse ametliku planeeringuta linnaosad tihti väga edukad. Arengut piirab sageli just taristu puudulikkus. Nii sõjajärgse Tokyo, 17. sajandi Amsterdami, 18. sajandi Londoni kui ka 20. sajandi alguse New Yorgi kogemus näitab, et kõige paremini toimivad need linnad, kus on teatud kooskõla ametliku planeerimise ja spontaanse, eksperimenteeriva arengu vahel.