AK ⟩ Värsid, mil on peksa saanud peni pilk

Aija Sakova Foto: Kris Moor

Seni peamiselt kirjandusteadlasena tuntud Aija Sakova (1980) avaldas eelmise aasta lõpus vabavärsilist mõtte- ja tundeluulet sisaldava esikkogu «Isa suudlus». Tunnistan, et mulle on lugejana pakkunud alati kõrgendatud huvi need suhteliselt harvad juhtumid, kui värsiseppade väsimatusse tsunfti lisandub keegi, kes on sellest east, mil Harju keskmine luuletaja keskeltläbi esimest korda muusade vastupandamatut puudutust tunneb, juba enam kui ühe inimpõlve jagu aega vanemaks elanud.

Luule on traditsiooniliselt eelkõige noorte inimeste kutsumus ja kapriis – selle juurde satutakse üldjuhul õrnas eas ning enamasti loomuliku praktilise reaktsioonina kokkupuutele täiskasvanute kirjandusega. Enamik kasvab kirjutamisvajadusest kiiresti välja, üksikutel kujuneb sellest halb harjumus (või koguni ohtlik sõltuvus) kogu eluks. Avaldada oma esikkogu 40-aastasena on aga umbes sama haruldane ja hämmastust tekitav kui samas vanuses suitsetama hakata. Sellega seoses tekib kõrvaltvaatajal kohe paratamatult hulk küsimusi. Miks alles nüüd? Või pigem: miks üldse? Millises stiilis? Ja mis peaasi: millest?

Sakova debüütkogu tagakaanel on kirjutatud, et see raamat on «teekond, kukkumine, kasvamine». Need tekstid näivad olevat küpsenud kaua. See on elukogenud ning elus (ja sealjuures otsapidi vist ka iseendas) pettuda jõudnud inimese luule. Sellise inimese luule, kelle elu esimene suurem hoog näib olevat pöördumatult raugenud ning edasiminek eeldab tõsiseid motivatsioonivestlusi iseendaga.

«Isa suudluse» läbiva tundetooni ja teema kehtestab selle avaluuletus, mis on minu meelest üks kogu parimaid: «edasilükatud elu / lõputu leppimine / mööndused / veel seekord / veel viimast korda / veel ainult täna» (lk 9). Siin saavad lakoonilises sõnastuses üheks kõrvaltvaatav pilk ja sisekõne, universaalne ja personaalne, oma lohutu lõpu poole lohisev tasane argitragöödia ja end viimase õlekõrrena pakkuv (võlts?)optimism. Enesehaletsus ja enesepettus. Iga sõna nõtkub neil ridadel kuuldavalt emotsioonide raskuse all; värsside vahel mühiseb tasaselt, ent järelejätmatult jõudu koguv ahastus. See on appikarje iseenese kõrvadele.

Kui lugesin seda esimest korda, olin põnevil, kas autor liigub siit järgnevates tekstides ajas tagasi (pakkudes elamata elu poeetilist kirjeldust ja analüüsi) või edasi (andes seeläbi luuleraamatule narratiivse telje, dünaamilise autorimina ning ehk koguni õnneliku lõpu). Või jääb sellesse seisundisse, milles vastleitud optimism ja eneseusk peavad ebavõrdset, ent õnneks mitte päris ette kaotatud võitlust inertsi ja meeleheitega.

Minu silmis realiseerib «Isa suudlus» eelkõige viimasena kirjeldatud stsenaariumi. Edasilükatust ei saa siin ei kohalejõudnu ega tulematajäänu, Sakova meeliskleb ja mõtiskleb oma (luulemina) seisundi üle, teeb arglikke katseid end Münchhausenina ise spliini soost välja sikutada. Lausumistes annab tugevalt tooni küsilauseline vorm – silmatorkavalt paljud tekstid algavad imestusest ja/või taipamatusest kantud küsimusega («mida see tähendab», «millest see tuleb», «kuidas leppida sellega» jne).

Autoripositsiooni ja temaatilise sisu poolest on see ühtepidi suuresti afekti- ja traumaluule. Ning teisalt autoteraapiline luule ja motivatsiooniluule. Asjadest räägitakse siin suhteliselt otse, sisu on võtnud omale kõige käepärasema ja lihtsama vormi. Neil värssidel on peksa saanud peni pilk: ehmunud, alandlik, tasane, soe ja lootusrikas.