Kuidas oled jõudnud oma kunstipraktikaga enesehoole mõtestamiseni? Kas see puudutab sind ainuisikuliselt või laiemaid tendentse ühiskonnas?
Enesehool on meie ühiskonnas alaväärtustatud, nii poliitilise spektri vasakul kui paremal pool, sealhulgas ka kunstivaldkonnas. Palgad on nii madalad, et enesehoolele ei jää lihtsalt aega üle. Soovin, et minu kunstiprojektid mõjuksid muuhulgas ka teraapiliselt ja pakuksid inimestele seda aega. Enese või teiste eest hoolitsemine on justkui vastupanu väljendus.
Tekst on üks ökonoomsemaid meediume ja sa oled seda vormistanud tekstiilidele: sallidele, põlledele, jakkidele. Kas nõustud, et su looming on mõeldud ajas hääbuma, kandja käes kuluma, olema alguseks uuele ringlusele?
See on hea tähelepanek. Ma tahan teha asju, mida saab ära kasutada. Mu praktika on kindlasti mõjutatud sellest, et mul pole kunagi olnud stuudiot ega kinnisvara ning pean olema valmis iga hetk kolima – mul peab olema vähe asju. Alateadlikult olen lähtunud sellest, et ei peaks töid hoiustama, et ma saaks neist lahti. Ma tahan neid inimestele laiali jagada.
Kui me mõtleme muuseumite peale, siis need unikaalsete objektide hoiustamisega tegelevadki ja kulutavad selle peale väga palju energiat...
Ma usun, et on kunstiteoseid, mida tasub hoida. Samas mulle tundub, et teos ei pea olema suur, et suurelt mõjuda. Monumentaalseid maale ja skulptuure toodetakse tihtipeale ju suurte majade kaunistamiseks.