Vene kirjastuselus tõstab pead (enese)tsensuur

See kujutis on Venemaal keelatud. Antud foto pärineb 2017. aasta märtsis Brüsselis toimunud demonstratsioonilt. FOTO: Shutterstock Foto: Shutterstock

Kuigi ametlikult on Venemaal raamatute ja muude materjalide kirjastamine üsna vaba, on siiski nüüd ka ametlikult olemas kinnitatud keelatud materjalide nimekiri ning oma huvide kaitsmiseks tegelevad paljud ettevõtted vabatahtlikult enesetsensuuriga.

Enamik Vene kirjastajaid kinnitab, et kuigi otseseid keelde on vähe, tekib uusi piiranguid ajapikku üha juurde ning mõnes mõttes veelgi rohkem tekitab muret see, et paljud ettevõtjad ei julge enam poliitilistel põhjustel riske võtta. Kui 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses valitses loomingu avaldamise poolest Venemaal üsna liberaalne aeg, siis nüüdseks on olukord selgelt muutunud.

Möödas on need ajad, kui iga raamatumüüja turul võis miskipärast ühtlasi müüa Hitleri «Mein Kampfi», piirangud on muutunud märksa spetsiifilisemaks. Esmalt võeti 2010. aastal vastu laste tervise ja vaimse arengu kaitse seadus, mis hakkas üldsõnaliselt reguleerima ka laste lugemisvara. Näiteks noorematele kui kuueaastastele lugejatele tuleks avaldada ainult selliseid raamatuid, kus vägivalda eriti ei ole ja sümpaatia on selgelt ohvri poolel. Kirjastajad muidugi sattusid paanikasse: mida siis teha vendade Grimmide või Hans Christian Anderseni loominguga, mis kohati üsna jõhkraid lugusid täis?