Mari Tammar: kui «seksikas» on muuseum veebitähelepanu võidujooksul?

Mari Tammar. Foto: Erakogu

Nagu teised kultuuriasutused, püüavad ka muuseumid viia oma tegevused üle veebikanalitesse. Kas tihedas konkurentsis inimeste veebiajale ja -tähelepanule on muuseumidel üldse šanssi? Kust jooksevad veebimeediumi piirid ja kas lõpuks on selles võiduajamises osalemisel üldse mõtet, kirjutab lastemuuseumi Miiamilla külastusjuht Mari Tammar.

Nagu kõik muuseumid, on ka Tallinna linnamuuseumisse kuuluvas Miiamilla lastemuuseumis uksed teist kevadet järjest külastajatele suletud, see aga ei tähenda töö seiskumist. Millises mahus seejuures aga veebisisu luuakse, on väga erinev. Ainuüksi Tallinna linnamuuseumi seitsmele filiaalile mõeldes tuleb tõdeda, et valmisolek ja stardiplatvorm veebisisu loomiseks on muuseumiti erinev. Lisaks seab piirid muuseumi sisuline spetsiifika, alustades sellest, kas tegemist on n-ö klassikalise muuseumi või käed-külge-stiilis elamusi ja kogemusi pakkuva keskusega.

Traditsioonilist näitusesaali ja eksponaate on kergem veebiruumi viia kui isiklikul katsumisel ja kogemisel põhinevaid väljapanekuid. Samas jääb muuseumi atmosfäär mõlemal juhul ekraani taha kinni, nii et veebivaatajani imbub sellest vaid paar grammi. On muidugi maailmakuulsaid muuseume, mis on oma ekspositsioonid tipptasemel üles filminud ja nüüd pakuvad väga atraktiivseid veebituure, ent keskmisel Eesti muuseumil ilmselt seda võimekust ei ole. Lisaks ei pruugi keskmisel muuseumitöötajal olla piisavat IT-pädevust ja operaatorioskusi (kuigi kahtlemata on head muuseumitöötajad valmis oma IT-pädevust parandama).

Ent küsimus pole üksi selles, mida veebi vahendusel edasi anda saab ning millised on muuseumitöötaja tehnilised oskused, vaid ka selles, kas harilik muuseumikülastaja üldse tahab veebi vahendusel muuseumist osa saada. Kui oled harjunud jooma kohvi koos suhkru ja piimaga, aga valikus on ainult must kohv, pole maitseelamus ju sama.