Riigikohus: Aivar Mäel on õigus represseeritu staatusele

Aivar Mäe Foto: Tairo Lutter

Riigikohus otsustas, et ansambli Vitamiin liikmena sundkorras Tšernobõli tuumakatastroofi piirkonda esinema saadetud Aivar Mäel on õigus represseeritu tunnistusele ja toetusele.

Mäe esitas mullu 6. jaanuaril sotsiaalkindlustusametile taotluse anda talle represseeritu tunnistus ja määrata toetus vastavalt okupatsioonirežiimi poolt represseeritud isiku seadusele. Nimelt andis Mäe ansambli Vitamiin koosseisus 1986. aasta 24.–29. juulini kontserte Tšernobõli aatomielektrijaama avarii tagajärgede likvideerimise piirkonnas.

Sotsiaalkindlustusamet jättis Mäe taotluse rahuldamata, sest asutuse hinnangul tagab seadus õiguse saada represseeritu toetust üksnes neile, kes saadeti tuumakatastroofi piirkonda sunniviisiliselt ja kes osalesid vahetult avarii tagajärgede likvideerimisel. Ameti arvates polnud tõendatud, et Mäe viibis seal sunniviisiliselt ja võttis osa katastroofi tagajärgede kõrvaldamisest.

Mäe vaidlustas ameti otsuse halduskohtus ja hiljem ringkonnakohtus, kuid tema kaebus jäeti rahuldamata. Riigikohus aga tühistas täna varasemad otsused ja rahuldas kaebuse.

Riigikohus leidis erinevalt ringkonnakohtust, et represseeritu staatus ei laiene ainult tuumakatastroofi tagajärgede likvideerimisel osalenud inimestele: pole mõistlikku põhjendust eristada neid inimesi, kes sunniviisiliselt saadeti kõrvaldama tuumakatastroofi tagajärgi neist inimestest, keda saadeti neid sunniviisiliselt toetama.

Selliselt mõistetuna hõlmab seadus ka sunniviisiliselt Tšernobõli piirkonda saadetud kokkasid, meditsiinipersonali ja muude elukutsete esindajaid. 

Riigikohus nõustus ringkonnakohtuga selles, et kaebaja saadeti tuumakatastroofi piirkonda sunniviisiliselt ja tal ei olnud muud mõistlikku valikut kui sõita sinna koos ansambliga Vitamiin esinema. Mäele anti valida, kas minna koos ansambliga lühikeseks ajaks esinema või juba palju pikemaks ajaks kordusõppuste korras vahetult katastroofi tagajärgi likvideerima. Ansambli liikmete sõnul andis sõjakomissar neile valida: «kas viis päeva laulu või viis kuud labidat».

Halduskolleegium oli ringkonnakohtuga nõus ka selles, et seadus ei seosta represseeritu staatust katastroofipiirkonnas töötamise ajaga.