AK ⟩ Vootele Hanseni essee: ruumi igale arvamusele

Vootele Hansen Foto: Erakogu

Minu kooliaeg, tudengipõlv ja esimesed viis-kuus tööaastat möödusid «arenenud sotsialismi» tingimustes. Nii nimetas toda aega Leonid Brežnev ning kõikvõimalike instituutide ja akadeemiate õpetlased püüdsid leida ja tõestada, mille poolest on «arenenud sotsialism» parem kui «võitnud sotsialism».

Avalikku terrorit enam ei olnud, sest «arenenud sotsialismis» ei saanud enam olla vaenulikke klasse ja rahvusi. Samas pandi nõukogude korra laimajad või selles avalikult kahtlejad vangi või vaimuhaiglasse ning krimmitatarlasi ei lubatud kodumaale naasta. Kommunistlik noorsooühing ei olnud enam võitlusorganisatsioon, vaid kaadri kasvulava. Pioneeriorganisatsiooni ja komsomoli koosolekutel pidid sageli osalema ka need vähesed, kel oli olnud südikust jätta sisseastumisavaldus kirjutamata. Iga kuu oli üks neljapäev nn poliitpäev, kus lektor selgitas partei rahuarmastavat poliitikat, seda ka Afganistanis, kus Punaarmee öeldi kaitsvat rahu, viies selleks ka Ida-Saksamaale ja Tšehhoslovakkiasse raketid. Mõnikord võis ajalehest lugeda, et mõni töökollektiiv on printsipiaalselt hukka mõistnud Aleksandr Solženitsõni tegevuse või muud seesugust. Selles, et enamik koosolekul osalejatest ei teadnud Solženitsõni tegudest ja kirjutatust midagi, polnud lugu. Õpilasena tuli osaleda ka agitbrigaadide võistlustel, deklameerides suuri juhte ülistavaid tekste.

Enesetundele selline korrektne võimutruu kõnepruuk hästi ei mõjunud. Tundsid, et sulle valetatakse ja sind tehakse selle vale osaliseks. Seetõttu oli kohe kergem tunne, kui Ronald Reagan nimetas NSVLi kurjuse impeeriumiks. Lõpuks julgeb keegi öelda tõtt.