:format(webp)/nginx/o/2021/03/23/13693040t1h6096.jpg)
Möödunud reedel kirjutas Postimees, kuidas Tallinnas lõigatakse ühe, veel olematu eramu pärast läbi piirkonna ainsa rohekoridori lai sõidutee. Üksik krunt, pool sajandit tühjana seisnud vana talukoht, mille juurde üks tee juba viib, asub keset metsa. Selles elab kanakull, aeg-ajalt peatuvad merikotkad, leitud on Rootsi kukitsat. Need on kaitsealused liigid.
Kohalikud said plaanist teada, kui roosad tokid püsti ja puud maha võtmiseks märgitud. Jahmunud kogukonna küsimuste peale teatas linnaosavanem, et pole hullu, puid võetakse maha ainult nii palju, et püstitada nende asemele laternapostid, korrastada kraavikallas ja teed natuke laiendada, et suured ehitusautod ikka sõitma mahuksid. Kitsale rajale keset metsa, kus elavad kitsed ja rebased. Seda teed on tarvis, raiub ta nagu rauda, esindades üht, keda nimetab läbivalt „omanikuks“, ja vastandudes kümnete kohalikega, kelle huvide eest peaks seisma. «Puud kasvavad tagasi» ja «Mina ei näe probleemi» on olnud tema peamised argumendid.
/nginx/o/2017/05/27/6715155t1h0186.jpg)
/nginx/o/2021/03/23/13693045t1h584a.jpg)