ARVUSTUS ⟩ Anne läks lõpuks Annelinna

Videoetendus «Anne lahkub Annelinnast». Laes istuva kärbse vaade võimaldas mõningaid huvitavaid kaadrikomposistioone, kuid üldkokkuvõttes mõjus häirivalt. Foto: Hendrik Alla

Üks möödunud aasta huvitavamaid lavastusi «Anne lahkub Annelinnast» viis seekord teatrisaali asemel korterisse. Ja andis sealt korterist 360-kraadise vaate.

Teatriauhindadele nomineeritud «Anne lahkub Annelinnast» on lavastus, mida vaataksin/kuulaksin küllap ka siis, kui nad otsustaksid sellest teha kuuldemängu. Või telefoniteatri. 4D-, 5D- või mitu-Dd-iganes-versioonis. Sisu pakub piisavalt avastamise, edasi- ja kaasamõtlemise ruumi. Kas 360-kraadise kaameraga filmitud virtuaaletendus midagi olulist või uut annab, on iseasi. Ometi on see piisavalt huvitav versioon, et samast lavastusest teist korda kirjutada.

Lavastuses arutavad ja harutavad suhteid, peamiselt omavahelisi, Mees ja Naine. Dialoog on minevikutraumade kiuste põimitud vabastava huumori ja (enese)iroonilise vaatega soorollidele. Ühtlasi on see pandeemiast pidevalt ärevil meeltele piisavalt rahulik, mänguline ja ometi mitte kerge või kerglane. Tõhus koroona-aja pingeleevendus.