Olukorrast ajakirjanduses ⟩ Rein Lang: vabadus nakatumise vastu on Fausti ja Mefistofelese diil

Rein Lang ja Väino Koorberg võtsid Kuku raadio saates «Olukorrast ajakirjanduses» ette lolluste tiražeerimise, rahatrüki abil suure ümberjagamise, riigiasutuste kommunikatsiooni kolimise sotsiaalmeediasse ja kalakampaania. 

Rein Lang tõi välja, et ta võrdles eile tähelepanu, mida Eesti ja Soome avalik-õiguslik kanal osutasid laupäeval toimunud koroonapiirangute vastaste inimeste meeleavaldustele üle Euroopa. Oli näha, et soomlased ei pidanud vajalikuks meeleavaldusi ulatuslikult käsitleda. Eesti «Aktuaalne kaamera» aga kulutas sellele üle seitsme minuti, valgustades Langi sõnul põhjalikult nii naljakat protsessiooni sinimustvalgete lippudega Toompeal kui ka seda, mis toimus teistes Euroopa linnades. 

«Muidugi me võime lõpmatuseni rääkida sellest, milline on ajakirjanduse roll lolluse ja pahatahtlikkuse võimendamise korral. Kas ilmtingimata siis see, et keegi võtab toika, kirjutab tahvli peale kaks lollust ja läheb sellega Stenbocki maja juurde, et sellega Eestis saab kindlasti kolmedesse teleuudistesse, seda me oleme pidevalt rääkinud,» heitis ta ajakirjandusele ette liigse tähelepanu andmist.

Suurest ümberjagamisest

Langi jaoks oli eelmise nädala kõige masendavam uudis avaliku arvamuse uuringust, mille järgi üle poole Eesti ühiskonnast sooviks senisega võrreldes veelgi karmimaid piiranguid. «Vabadus nakatumise vastu on minu jaoks täpselt sama diil, mis oli Fausti ja Mefistofelese vahel,» kirjeldas ta. «Järjest enam ajakirjandus tiražeerib seda, et isiku- ja majandusvabadused on täiesti teisejärgulised, kui me suudaksime millegagi vähendada nakatumisohtu.»

Ta märkis, et talle hakkab aina enam tunduma, et on olemas mingisugune seltskond, kes sõjakommunismi kaudu tahab poliitilist ja majandusvõimu ümber jagada. Kui riigi sunnijõuga majandustegevus ära keelata, saab anda raha teatud ettevõtetele toimetamise jätkamiseks. 

Väino Koorberg täiendas, et samamoodi on juhtunud erinevate kriiside ajal, kui on jagatud, keda päästa, keda mitte või kellele suurt laenu anda, kui vaadata Porto Franco näidet. 

Lang lisas, et USA ja Euroopa Liidu sisuliselt rahatrükk tähendab uue raha paiskamist turgudele, mis teisisõnu tähendab, et raha on kordades rohkem ka valitsustel ja poliitikutel tegemaks valikuid, mis on oluline. 

«Need, kes ei ole olulised või ei vasta poliitiliselt mingitele kriteeriumitele, jäävad nii-öelda hõbemedalile ja teised saavad need ärid üle võtta. See olukord on üsna masendav ja ma olen ikka lootnud, et Eesti inimesed saavad sellest suurepäraselt aru, et mida rohkem hoida majandust lahti, seda vähem ümberjagamist tuleb. Ümberjagamisest tegelikult ei võida ka töötajad, need, kes ei ole omanikud,» ütles Lang. 

Lang leidis kokkuvõttes, et peaks tõmbama joone vahele ning lõpetama ära täieliku rumaluse tiražeerimise ning lollidel ei saa olla rohkem õigusi kui tarkadel. Koorberg oli Langiga päri, aga märkis, et jube hea oleks teha vahet, kus on lollid ja kus on targad. 

Kriisiinfost sotsiaalmeedias

Täna kajastas Postimees, kuidas poliitikud kipuvad Koorbergi kirjeldusel oma mõtet sotsiaalmeediasse kirja panema veel enne, kui see neile pähe tuleb. Pärast peavad segadust klaarima suhtekorraldajad, PR-inimesed ja kõneisikud. «Meil ei olegi jäänud korralikku, korrektset ametlikku kanalit, mille kaudu võiks öelda, et informatsioon on verifitseeritud, kontrollitud, see on ametlik, see on lõplik.»

Koorberg tõi välja, et kui Kaja Kallas teeb postituse Facebooki, siis tema ei tea, kellena Kallas seal esineb: kas vabariigi valitsuse juhina, Reformierakonna juhtivtegelasena või lihtsalt naisterahvana, kes kasutab suhteliselt aegunud sotsiaalmeediakanalit. «Me oleme infosegadusele täielikult hoogu andnud nii riigiasutustena, meediaasutustena, tegelikult ka sotsiaalmeediakanalitena. Kuidas me saaksime normaalsusesse tagasi tulla?» küsis ta. 

Saatejuhid tõid välja, et lisaeelarves on ette nähtud riigiasutustele kommunikatsiooniks miljon eurot. Lang märkis, et selle osas täpsest informatsiooni pole veel teada, küll aga on esitatud palve palvepooltundide toetamiseks. Koorberg täpsustas, et teada on ka vaktsineerimisele kutsumise kampaania maht ehk 150 000 eurot, millest osale tegi meediaplaani Meedialiit. Meedialiit ka ise rõhutas, et tegemist ei ole riigiabiga, vaid nad tõepoolest osutavad reklaamiagentuuri teenust riigile, seletas Koorberg. 

Leemekulbi liigutamisest

Lang arutles, kuidas ajakirjandus on kajastanud administratiiv-bürokraatlikku süsteemi ehk ABSi leemekulbi liigutamist. Koorberg selgitas, et leemekulbi liigutamise termin tuli Äripäevast, mis tegi ülevaate Eesti Panga majandusfoorumist. Selle raames esines Alexela Grupi esimees Andreas Laane, kes rääkis, et Euroopa Liidu fondidest tulnud sadu miljoneid tuleks kasutada majanduses põhimõtteliste pöörete tegemiseks, aga tegelikult kasutatakse seda varasemate arusaamade kinnistamiseks ja avaliku sektori ülalpidamiseks. 

Konkreetse näitena tõi Laane välja Euroopa Liidu meetme REACT-EU, kus 165-miljonilisest toetusest jõuab otseselt majandusse Laane väitel vaid 33 miljonit. Ta märkis, et ülejäänu läheb tõenäoliselt leemekulbi liigutamiseks maja sees.

«Andreas Laane lisas, et Eesti kulutab liiga palju miljoneid pehmetele teemadele, digitaliseerimisele. Ta ütleb, et kui digitaliseerimise tulemusel eksport ei kasva, siis me tegelikult väärtust ei loo,» jutustas Koorberg. «Tõlgiks samamoodi, et kui e-maksuameti tulemusena ühtegi töötajat seal vähem ei tööta, siis tegelikult väärtus võib olla väiksem.»

Koorberg ütles, et kõikide kõlavate projektide ja toetuste hirm ongi, et raha süüakse ära. Selle eest ehitatakse järjekordseid portaale, kuhu panna sisuturunduslikku sisu, et siis vaadata otsa ja küsida, et milleks seda tehti. 

Lang aga sõnas, et siinkohal astubki mängu ajakirjandus, mis peaks objektiivselt ja ilma kellestki sõltuvuses olemata selliseid asju kajastama. See on garantii, et trükipressi alt tuleva rahaga ei jagata poliitikute kaudu ümber rahvuslikku rikkust ja ettevõtlust.

Kalakampaaniast

Koorberg meenutas eelmisel nädalal arutluse alla olnud kalatoitude portaali, mis on tegelikult Euroopa Liidu toetatud maaeluministeeriumi kaheks aastaks planeeritud kalatarbimist suurendav kampaania, mille maht on 1,6 miljonit eurot. Leemekulbiliigutajad valisid kalakampaania eelmisel aastal välja kaheksa sarnase udukudumise projekti seast.

Portaali eesmärgiks on panna Eesti inimesed isutama kala järgi ning seda ei mõõdeta mitte portaali sisu või selle kasutamise järgi, vaid et kas kahe aasta pärast hakkavad Eesti inimesed senise 15 kilo asemel sööma 20 kilo kala. «Ma ei osanud väga hästi põhjus-tagajärg suhet sinna luua. Mul tekkis ka küsimus, mis juhtub siis, kui selgub, et me oleme hakanud 15 kilo asemel 14,2 kilo kala tarvitama,» ütles Koorberg.

Lang sõnas, et nad ootavad suure huviga, kuidas 1,6 miljonit kanaliseerub ajakirjandusse. «Kuidas hakkavad sündima lood, kuidas kala on kasulik, nende lugude asemel, kus on öeldud, et ärge sööge kala, kuna kala sisaldab dioksiini.»