Arvustus ⟩ Mia Farrow’ telemuinasjutt headusest ja kurjusest

Armas ammune perepilt telesarjast «Allen versus Farrow»: Mia Farrow, Daisy Previn, Fletcher Previn, Soon-Yi Previn ja Lark Previn. Foto: Filmikaader

1992. aastal esitati Woody Allenile süüdistus Farrow’ ja Alleni adopteeritud seitsmeaastase lapse Dylani seksuaalses kuritarvitamises. Süüdistusi uuriti, kuid usaldusväärsete tõendite puudumise tõttu loobuti lõpuks juhtumi edasisest uurimisest.

Ehkki Mia Farrow ja Dylan on hiljem jätkanud süüdistuste esitamist, pole see kuhugi viinud. Alleni kahjuks räägib see, et iseenda kaitseks tuli ta samal aastal välja paljastusega, et oli juba mõnda aega olnud romantilises suhtes Farrow’ teise adopteeritud tütre, 21-aastase Soon-Yi’ga, kelle naine lapsendas, olles abielus helilooja André Previniga. Allen pole kunagi eitanud, et on lummatud noortest naistest.

Välja jäänud olulisi detaile

Allen, kes pole just eriti agar meediaga suhtleja, on aastaid väitnud, et Farrow’ lugu seksuaalsest väärkohtlemisest on detailselt läbimõeldud fabrikatsioon, millega talle kätte maksta, ning Farrow on süstemaatiline manipulaator ja emotsionaalne väärkohtleja, mida kinnitavad ka Farrow’ lapsed Soon-Yi ja Moses. Ligi 40 aastat kestnud keeruliste perekonnasuhete ümber keerutatud juhtum nõuab palju harutamist ja analüüsimist, sest siin tõesti on palju, millest mõelda.

Kirby Dicki ja Amy Zieringi neljaosaline HBO dokumentaalseriaal «Allen versus Farrow» väidab, et kõik juhtus täpselt nii, nagu Mia Farrow kolmkümmend aastat raiunud on. Seriaal püüab esitada veenva argumendi, et Allen pääses süüdistustest ning hiljem ka kahtlustest tänu oma kuulsusele, rahale ja pälvitud austusele filmimaailmas ja New Yorgis üldisemalt. Koduvideotest, telefonilindistustest ja lähedaste tunnistustest kokku pandud dokfilm maalib seeläbi Allenist pildi kui väärkohtlejast ja manipuleerijast ning Mia Farrow’st ja tema tütrest Dylanist kui pikka aega vaigistatud ja ignoreeritud ohvritest.