Kas hertsiga või mitte hertsiga, selles on küsimus

AOC mängurimonitor. Foto: tootja

Nagu küsis itisõbrast Taani prints, nii seisab see küsimus paljude uue monitori ostjate ees. Kellele on vaja kõrgeid hertse? Kas tavaliste vajadustega kasutajal on tarvis labidaga raha hinnaahju visata?

Inimesed küsivad, kui kõrged peavad olema monitori hertsid, et seda osta tasuks. Küsin vastu: kas sa mängid tulistamismänge? Kas sa oled e-sportlane? Kõigepealt aga ei teeks paha teada, mis on herts. Herts (Hz) on perioodiliste protsesside sageduse mõõtühik, mis näitab, mitu korda sekundis miskit toimub. Vanemad kasutajad mäletavad veel kineskoopmonitoride ajastut, mil isand Herts oli suur boss – kui monitori pildi joonistamise sagedus jäi alla 60 Hz, oli see virvendusena tajutav ning põhjustas silmade kiiret väsimist, peavalu ja muid halbu kaasnähte.

Kui ilmusid vedelkristall-ekraanid (LCD), polnud enam vajadust terve pildi üle joonistamiseks. Vajadusel uuendati ainult muutustega ekraanipiirkondi. Standardseks värskendussageduseks kujunes LCD-del 60 Hz ehk siis pilti uuendati 60 korda sekundis. See nõuab ekraani reaktsiooniaega, mis oleks väiksem kui 1000/60 = 16,6 ms. Nüüdisajal pole see enam probleem. Kuid vedelkristalltehnoloogia arenes lennuka kiirusega ja peatselt hakati pakkuma juba 75 Hz värskendussagedusega monitore. Mängurid võtsid uuenduse rõõmuga vastu ja hertsitulv oli paisu tagant valla pääsenud. Järgmisena hakati pakkuma juba 120 Hz ja 144 Hz sagedusega mängurimonitore ning ülekiirendatuna suutsid need kuvada isegi 165 Hz. Kas see on piir?