Seksismi, sarkasmi ja spliini püha kolmainsus

Andres Keili proosa mõjub oma parimatel ridadel kui kirjanduslik autorikino: kalk, aga varjamatult ennastnautlev kaameratöö, hüperrealistlikud lähiplaanid, tähendustihedad pisidetailid, jooksu pealt sündivad kujundid, kergelt sürreaalne atmosfäär. Foto: Fragment

Ma olen ilukirjanduse kiibitsejana ikka mõelnud, et milline oleks ühe autori romaanide, jutukogude ja/või luuleraamatute puhul nende ilmumise ideaalne pikivahe ajas. Selline, mis annaks kirjanikule aega inimesena küpseda, kirjutajana areneda ning rahulikult ja enesekriitiliselt oma ideid teostada. Ning ühtlasi jätaks laiemale lugejate ringile reaalse võimaluse tema teoseid avaldamisega võimalikult sünkroonselt märgata, hankida, lugeda ja seedida.

Seoses riiklikult – ning seega kunstlikult! – ülespumbatud loomemajandusega on see ajavahe kriitiliselt paljude kohalike kirjanike loomingu puhul hetkel keskeltläbi umbes üks aasta. Mis tingib omakorda turu üleujutatuse, teoste keskpärase kvaliteedi, olematu uudisväärtuse, kiire devalveerumise ja napi meediakajastuse ning potentsiaalsete lugejate vähese informeerituse ja motiveerituse.

Jah, kirjutama peab, kui muusad käivad peal ja muidu ei saa, ent kui sageli oleks ikkagi neil, kelle teosed end turul ise tasa ei suuda teenida, keskeltläbi sisulise ja vormilise uudsuse, uudisväärtuse ja lugejasuutlikkuse seisukohast mõistlik midagi eraldi raamatuna avaldada? Pakun, et ideaalne oleks üks korralik (!) teos keskeltläbi kolme-nelja aasta kohta.

Aga seda üks kutseline või kutseliseks pürgiv kirjanik endale Eestis majanduslikel põhjustel vist lubada ei saa. Tuleb ilmutada loomeaktiivsust ja tootlikkust ning loota, et riik selle läbi kirjanikupalga (mida saab korraga 15 inimest), aastase püsitoetuse (6000 eurot pälvib tänavu u 45 kirjanikku) või ühekordse honorari (kümned ja kümned saajad) kinni maksab. Ent kui paljudel neist munitsipaalkirjanikest on reaalselt sinna juurde pakkuda suure loomeaktiivsusega korrelatsioonis olev kunstiline kõrgkvaliteet, personaalne areng, värsked vormivõtted ja teemavalikud ning piisavalt suure hulga lugejate ootus ja tähelepanu?

Miks ma ajan seda hala Andres Keili uue jutukogu arvustuse eelmänguks? Sest Keil on kohalike kvaliteetkirjanike hulgas oma teoste avaldamise tsükli poolest (vähemalt seni) totaalselt teises äärmuses. Läinud aasta lõpus ilmunud «Vibratsioonid» on 46-aastasele autorile alles teine raamat, kusjuures eelmine – jutukogu «151 914 tähemärki» – tuli välja 2003. aastal. 17-aastane tsükkel seega. Pole paha! Kultuurkapital (ning miks mitte ka mõni metsakaitsjate MTÜ) võiks talle tagantjärele tulemuspreemiat maksta, et ta vahepeal nii pikalt maksumaksja raha, lugejate tähelepanu ning kasvavaid paberipuid säästis!

Aga kiitkem Keili mitte üksnes selle eest, mida ta tegemata on jätnud, vaid ka selle eest, mida ta on teinud. Tema uus jutukogu jätkab nii žanri, autoripositsiooni, teemade kui stilistika mõttes paljuski sealt, kus eelmine peaaegu inimpõlv tagasi pooleli jäi. Minu jaoks oli siis ja on siiani Keili peamiseks trumbiks tema stiil. Enamiku tekstides töötab tema tekstimootor lühikeste, aga tihedate pööretega, tootes lugusid, mida iseloomustavad rebitud laused, väljapeetud lakoonilisus ning semantiliselt laetud pausikohad. Proosa muutub tema käes otsapidi poeesiaks, vorm sisuks.