Tänukummardus titaanidele - Ülo Vilimaale ja Tiit Härmile

Tiit Härm 1976. aastal. Foto: Kalju Suur

Märtsis on juubel kahel eesti balleti suurkujul: Ülo Vilimaal (snd 13. märtsil 1941) ja Tiit Härmil (snd 19. märtsil 1946). Mõlema tegevuse kohta on ülevaade sõrmeliigutuse kaugusel (vastavalt siin ja siin), ühtlasi leidub õnneks videosalvestisi nende loomingust ERRi arhiivis. Kuid looming ei mõjuta ainult suurt plaani (kultuuri- ja balletilugu), vaid sellel võib olla suundanäitav mõju üksikisiku elule ja tegemistele ning täna tahaksin peatuda sellel – kuidas nende kahe mehe loomingul on olnud pöördeline mõju minu käekäigule.

Detsembris 1980 sain tuttavalt pileti Estonia teatris toimunud galakontserdile, milles, nagu neil puhkudel ikka, vaheldumisi ooperi-, opereti- ja balletinumbrid, viimaste hulgas oli Igor Tšernõšovi koreografeeritud Albinoni «Adagio» Tiit Härmi ja Elita Erkina esituses. Saadud kogemust võib vist võrrelda jumaliku ilmutuse kogemusega – ühtäkki selgus, et on olemas keel, mis annab edasi, muudab nähtavaks ja muusika abil kuuldavaks kõik need ihad ja igatsused, ängid ja ekstaasid, rõõmud ja rõhumised, mis minus olid väljendust otsinud. Mille jaoks sõnad on ebapiisavad, muusika ja värvid aga liiga abstraktsed. See tantsunumber oli kui saatuse sõrm, mis suunas ammutama tantsu kohta teadmisi ja kogemusi, vaatama balletietendusi üha uuesti ja uuesti.

Tiit Härmi rollid, olgu klassikalistes või kaasaegsetes lavastustes, olid alati täidetud romantismiajastu hingusega, st neis oli alati midagi konkreetset aega ja ruumi ületavat, kustutamatu ihalus saavutamatu ilu ja ideaali järele, mis paratamatult toob kaasa kannatusi.

«Giselle», «Luikede järv» ja «Romeo ja Julia» (Tšernõšovi lavastuses) Tiit Härmiga vastavalt Albrechti (Alberti), Siegfriedi ja Romeo osades tõstsid esiplaanile meeskangelase hingelise ja vaimse teekonna läbi armastuse puhastustule: kangelased ei kohtunud üksnes imelise naisega, vaid leidsid romantismis esiplaanile tõstetud hingekaaslase, selle ühe ja ainsa, kelle kaotamine on võrdväärne maailma kokkuvarisemisega. «Prometheuse» nimitegelane (Mai Murdmaa samanimelises teoses) oli tõeline titaan otseses ja ülekantud tähenduses, kes ei loonud valgustatud uut inimkonda üksnes Olümpose jumalatelt varastatud tulega, vaid ka isikliku kireleegi ja kannatustega. Härmi Prometheus sisendas usku inimlikkusesse, innustas püüdlema enama kui vaid isikliku heaolu poole.