Indrek Kaing: me kuskilt otsast ei ürita puusalt tulistada

Indrek Kaingi sõnul ollakse ideega seisus, kus kõik, mis on tehniline, on lihtne. Foto: Tiit Mõtus

Ravimifirma The J. Molner Company ärijuht Indrek Kaing, keda peetakse viimastel päevadel rohket kõneainet pakkunud massiivse vaktsineerimisaktsiooni «Kevade plaan» idee autoriks ja peamiseks mootoriks, räägib Postimehele, et mõte tekkis kohvinurgas mõtteharjutusena ja arenes sealt hoogsalt edasi.

Kust «Kevade plaani» idee alguse sai?

Jaanuari viimastel päevadel, lugedes uudiseid, kus Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen rääkis negatiivsest olukorrast − et vaktsiini ühishanke tarned ei toimi päris nii, nagu oli loodetud, ja tundub, et probleemid jätkuvad. See oli ka põhjus, kus me nägime − toimetades ise sektoris −, et oleks vähemalt midagigi, kuidas toimetada ja asju lahendada võib-olla teistmoodi.

Kuidas leidsite endale mõttekaaslased?

Jada iseenesest ei ole keeruline. Mina oma tänase tööandjaga, kes on 20 aastat rahvusvahelises farmaatsiaäris toimetanud, arutasin seda teemat kontori kohvinurgas. Leidsimegi, et proovime teha ühe mõtteharjutuse − kuidas oleks võimalik teha asju teistmoodi, arvestades tema kontaktipagasit ja minu lokaalset pagasit. Kui neid kombineerida, kas on võimalik midagi luua. Mõtteharjutusena. Järjest püstitasime erinevaid küsimusi, mille taha midagi jääda võiks. Siis hakkasime kontakteeruma vastavate valdkondade spetsialistidega: mis on tehtav ja mis mitte? Ega me tegelikult ei olnud veendunudki, et see kõik tehtav on.

Iga inimene ei julge saata mõtteharjutuse käigus tulnud ideed suurele ravimifirmale. Kust selline julgus tuli?

Eks see tuli selle pealt, kui me olime ideed piisavalt palju uurinud, et mida see võiks tähendada juriidiliselt. Milline on ka meie riigi tehniline võimekus. Need infokillud andsid kokku selle, et me ei leiuta isegi jalgratast. Kontseptsioon, milleni lõpuks jõudsime, on oma olemuselt selline, mida teatud nüansiliste erinevustega on ka varem tehtud.

Aga kui räägime siin neljanda faasi kliinilisest uuringust (postmarketing surveillance), siis ei ole selles midagi erilist. Ja ainukene asi, mis üldse võiks mõnda vaktsiinitootjat huvitada, on kiire ja kvaliteetse data saamine, mis ei ole kaugeltki niivõrd arenenud teistes riikides, kui see on Eestis.