Juhtkiri ⟩ Privaatsus pole odav

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Sideandmete kasutamise keeld kohtus on teoreetiline
• Muutus tooks kaasa vajaduse rohkemate kohtunike järele
• Kompromiss privaatsuse ja turvalisuse vahel on võimalik

Märtsi alguses saabus Eestisse Euroopa Kohtu eelotsus, mis puudutab sideettevõtete valduses olevate andmete kasutamist kriminaalmenetluses. Esiteks asus Euroopa Kohus seisukohale, et neid andmeid on lubatud kasutada ainult raskete kuritegude uurimisel. Teiseks ütles Euroopa Kohus, et loa selliste andmete kasutamiseks peab andma kohus, mitte prokuratuur.

Euroopa Kohus lähtub siin eelkõige teoreetilisest küljest ja peabki sellest lähtuma. Õigusemõistmise jumalanna on pime. Kuid asjal on ka praktiline külg, mida ei saa niisama lihtsalt tähelepanuta jätta. Eesti on väike riik. Meil on püütud teha asju võimalikult väikeste kuludega, et riik oleks õhuke ja riigiametnike hulk ei koormaks liigselt maksumaksjat.

Eestis pandi eelmisel aastal toime umbes 26 000 kuritegu, neist 3000 uurimisel kasutati sideandmeid. Kui hakata nõudma, et edaspidi peab igal sellisel juhul andma loa kohtunik, siis on meil kohtunikke juurde vaja.

Veelgi halvem oleks lugu siis, kui edaspidi ei mahuks raske kuriteo mõiste alla enamik nendest juhtumitest, mille uurimisel on siiamaani sideandmeid kasutatud. Sideandmete põhjal kuritegude avastamine on kiire ja odav. Kurjategijaid saab jälitada arvutiekraanil, kulutamata sentigi maksumaksja raha näiteks bensiinile või talverehvidele. Just sellisel meetodil tegid Bellingcati uurijad kindlaks Aleksei Navalnõi mürgitajad.

Siiski ei saa kogu asja taandada ainult rahale. Õhukese riigiga ei tohi liiale minna. Kuritegude uurimine ja õigusemõistmine ei pea mitte ainult olema õiglane ja erapooletu, vaid ka sellisena näima. Inimeste põhiõiguste kaitse ei pea mitte ainult olema tagatud, vaid peab ka sellisena välja paistma.

Me ei tohi hetkekski unustada, et täielik privaatsus sobib suurepäraselt ka neile, kes tahavad korruptsiooni, pettuse ja vägivalla abil Euroopat lõhkuda ja tõmmata meid seadusetuse ja omavoli mülkasse.

Paraku ei ole see nii, kui oleme pannud prokuratuuri ja kohtud ühte majja kokku ja andnud prokuratuurile õiguse sekkuda inimeste privaatsusse iseenda antud lubade alusel. Võime ju väita, et prokuröride ja kohtunike ühes majas töötamine ei mõjuta kohtunike erapooletust, ja seadusega kuulutada prokuratuuri võimeliseks iseennast kontrollima. Kuid nagu näitab Euroopa Kohtu eelotsus, ei veena see peale meie endi mitte kedagi.

Kui tahame mitte ainult näida eurooplastena, vaid olla seda ka tegelikult, siis ei piisa Potjomkini tegemisest, vaid euroopalikud põhimõtted kuritegude uurimisel ja õigusemõistmisel tuleb ka tegudes tagada. Kui selleks peab ehitama juurde mõned majad ja palkama juurde mõned kohtunikud, siis on see hind, mida eurooplaseks olemise eest tuleb maksta.

Teisalt on inimestel põhiõiguste kaitsmisest vähe abi, kui me seejuures ei suuda tagada nende turvalisust ja oma riigi julgeolekut. Me peame väsimatult veenma oma Euroopa liitlasi sideandmete kasutamise hädavajalikkuses. Meil on neid andmeid vaja, et kaitsta oma inimesi ja neidsamu euroopalikke põhimõtteid. Me ei tohi hetkekski unustada, et täielik privaatsus sobib suurepäraselt ka neile, kes tahavad korruptsiooni, pettuse ja vägivalla abil Euroopat lõhkuda ning meid seadusetuse ja omavoli mülkasse tõmmata.

Mõistlik kompromiss euroopaliku põhiõiguste kaitse ja turvalisuse vahel on võimalik.