Jaan Sootak: vajame rahulikku arutelu

Karistusõiguse eesmärk ei saa olla ühe kindla maailmavaate pealesurumine ega ühiskonnas konfliktsuse suurendamine. Foto: Peeter Langovits

Ülekeevad emotsioonid ei tohiks anda alust teha kohe kaugeleulatuvaid järeldusi ja hakata karistust karmistama, kirjutab TÜ karistusõiguse emeriitprofessor Jaan Sootak.

Kriminaalpoliitikas (aga küllap muudeski valdkondades) tuleb ikka ette, et üks värvikas sündmus annab aluse ulatuslikeks üldistusteks. ­Konkreetne sündmus vallandab diskussioonid, mis mõõtmetelt ja sügavuselt väljuvad antud probleemist.

Tüdrukute jalgpallitreeneri kaasus on üks neist ning selle suur ühiskondlik resonants on täiesti arusaadav. Ülekeevad emotsioonid ei tohiks siiski anda alust teha kohe kaugeleulatuvaid järeldusi, kutsuda üles otsekohe rakendama kõige radikaalsemaid lahendusi ja sirutada käsi kohe ­esimese teadaoleva kõige kõvema malaka, karistuse karmistamise poole.

Täisealise treeneri ja tema alaealise õpilase – aga see käib ka muude valdkondade kohta – head ja sõbralikud suhted on asja loomulik külg, kus muidugi ei puudu ka emotsionaalne sisu. Sellise suhte kriitilise piiri ületamine ning loomuliku emotsionaalsuse muutumine intiimseks on probleem, mida ei tohi eirata, aga mille ainsa lahendusena ei saa näha karistusõigust.