AK ⟩ EKI keelekool: kuidas me õieti räägime?

ÕS 2013 tordivariant  Foto: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Mida me õigupoolest mõtleme, kui tahame õigel kujul väljenduda? Kas me mõtleme õigesti?

Kas lugeja pea läks nüüd õige sassi, kui nii palju «õigeid» sõnu ritta laduda?

Äsjase Vikerraadio e-etteütluse tekst pani keelehuvilised kihama, sest seal oli korraga õigeks loetud nii «õigesti» kui ka «õieti». Küsiti, kuidas nii võib, sest «kogu elu» on need sõnad tähendanud eri asju. Etteütluse korraldajate sõnutsi oli tegemist teadliku võttega, millega muu hulgas viidati Jaan Kaplinski skeptilisusele kirjakeele kunstlike tähenduseristuste suhtes, samuti taheti tähelepanu juhtida sellele, et lause räägib emakeele kõnelejatest, kes puht teaduslikust seisukohast ei saagi loomuliku keele reeglite vastu eksida.

Asi läheb põnevaks siis, kui uurida sõnade «õieti» ja «õigesti» tähendust tegelikus keelekasutuses ja eri sõnaraamatutes-käsiraamatutes. Sõnaga «õigesti» suuri probleeme ei ole, sest sellel on enamasti üks tähendus: õigel kujul või viisil. Sõnal «õieti» on tegelikus pruugis kaks tähendust: 1) õigupoolest, ja 2) õigesti, õigel viisil. Esimene tähendus on siiski märksa sagedam.

Sõnaraamatute pilt on aga niisugune, et 2018. aasta ÕSis on sõnal «õieti» antud vaid esimene tähendus ning Sõnaveebi ühendsõnastikus mõlemad tähendused, neist teisel on märge «kõnekeelne». Muide veel 1976. aasta ÕS andis sõnale «õieti» kaks tähendust: õigupoolest ja õigesti.

Kust tuleb teadmine, et sõnal «õieti» saab olla vaid üks tähendus? Tuleb tunnistada, et seda propageeriti 1920.–30. aastatel õilsas usus, et oleks hea, kui sõnad oleksid võimalikult ühetähenduslikud. Sealtkaudu levis see kooliõpikutesse ja nt 1968. aasta eesti keele õpik keskkoolile pooldab väga sõnade «õieti» ja «õigesti» tähenduslikku eristamist. See on paljudele kooliõpetusega meelde vajutatud ning kohati tundub, et selle järgi, kas inimene räägib «õigesti» või «õieti», hinnatakse tema kirjakeele oskust.

Pole ime siis, et kui niisugune mõõdik ära võtta, tekitab see mõnes pahameelt. Samas olid paljud keelenõuandesse helistanud valmis tunnistama, et igapäevakeeles vahet ei tehta ja saadakse sellegipoolest hakkama. Varasemad õigekeelsussõnaraamatud kuni 1976. aasta ÕSini (k.a) ei nõudnud vahetegemist. Kui olla printsipiaalne, siis ka praegune ÕS ei keela otsesõnu sõna «õieti» kasutamist tähenduses ’õigesti’ – ta lihtsalt ei maini seda, ja nagu teada, ÕS ei esita kõiki tähendusi.

Mõnes konkreetses tekstis võib tõepoolest jääda sõna «õieti» tähendus mitmeti tõlgendatavaks, näiteks ka siinses pealkirjas. Sel juhul võib parem olla kasutada sünonüüme, kas või neid kahte, mis esinevad esimeses lauses.