Juhtkiri ⟩ Uus pole alati võimatu

Päeva karikatuur 18.03.2021. Foto: Urmas Nemvalts

• Riigiametnikud ei peaks iga ühiskonnast tuleva algatuse peale kohe ei ütlema
• Tuleks otsida vastuseid, kuidas saaks asju teha, mitte miks neid teha ei saa
• Kriis on meie kõigi asi ja kriisist saame paremini välja kui teeme koostööd

Eestis on maailma suurim ametlik koroonalevik, meie haiglad on täitumise äärel. Sellises olukorras peaks olema ainuvõimalik, et haaratakse kinni igast õlekõrrest, mis võib tõsiseid haigestumisi vähendada ja meie majandusele lootust anda.

Loomulikult on võimalik, et paljud ettepanekud ei olegi nii head, nagu nad esmapilgul tunduvad. Kindlasti on iga vähegi julgema idee teokssaamise teel igasugu kände ja kraave.

Mida vaja oleks? Esmalt lihtsalt seda, et tervise- ja tööministri esimene avalik reaktsioon iga uue mõtte ja pakkumise peale poleks «ei, ei, ei, see pole võimalik!». Teiseks on vaja rohkem loomingulist julgust ideid katsetada ning rakendada selleks riigi jõuõlga kiirelt ja optimistlikuma hoiakuga.

Minister ja ametnikud ei peaks olema justkui jõud, mis igale ühiskonnast tulevale algatusele ja abipakkumisele esmalt lõrinal vastu hakkavad ja alles pärast pikka veenmist võib-olla leebuvad ja justkui Olümpose rahva armulikkusega midagi teha lubavad. Äkki siiski on võimalik ära teha ka midagi esmapilgul saavutamatuna näivat?

Näiteks on vaktsineerimise kiirendamiseks ja laiendamiseks hulk eraisikuid välja tulnud nn Kevade Plaaniga. Tahetakse alustada läbirääkimisi vaktsiinitootja Johnson & Johnsoniga, et vastutasuks anonüümsete terviseandmete eest antaks Eestile eelisjärjekorras vaktsiine. Eesmärk on Eesti inimesed väga kiiresti ära vaktsineerida.

Minister ja ametnikud ei peaks olema justkui jõud, mis igale ühiskonnast tulevale algatusele ja abipakkumisele esmalt lõrinal vastu hakkavad ja alles pärast pikka veenmist võib-olla leebuvad.

Teine näide. Perearst Eero Merilind ja tervishoiuekspert Jaanus Pikani kirjutavad tänases arvamusloos, et Eesti taasavamise võimalus tekiks siis, kui kõik üle 65-aastaste nõusolijad kiirkorras vaktsineeritaks. Selle tarbeks tuleks luua Eestisse vaktsineerimiskeskused ja vajadusel pakkuda ka mobiilset vaktsineerimisvõimalust kas kodudes või vaktsineerimisbussides.

Ühiskond januneb praegu seesuguste nutikate lahenduste järele. Kuid ametnikkond paistab kas kohe sõrgu vastu ajavat – siinkohal meenub eelmise kevade lugu kiirtestidega, mille eraettevõtjad olid nõus lausa annetama – või reageerivat alles pärast laialdast meediakajastust. Näiteks soostus Tanel Kiik Kevade Plaaniga põhjalikult tutvuma alles pärast selleteemaliste artiklite ilmumist, kuigi see oli talle juba varem edastatud.

Täiesti võimalik, et Kevade Plaanile ongi ümberlükkamatuid vastuväiteid. Kuid esmalt tuleks kitsaskohtadele otsida lahendusi. Ideede väljapakkujad püüavad neid juba praegugi leida, kuid riigiga koostöös läheks see kindlasti sujuvamalt.

Eks ametnikel või olla mitmesuguseid põhjuseid, miks erainitsiatiivile vastu töötada. Võibolla on põhjuseks umbusk – kardetakse korruptsioonisüüdistusi, kui ettevõtjad oma pakutud abist ka rahalist kasu saaksid. Kuid kriis on meie kõigi asi ja oleks kurb kasutamata jätta spetsialistide abi, kes alati ise riigisektoris ei tööta.

Võibolla ametnikel on tegelikult soov koostööd teha? Paraku aga liigub kõik väga aeglaselt ja kommunikatsioon uute plaanide ilmnemisel kukub kummaliselt välja. Muidugi riik tegeleb kriisi lahendamisega – näiteks tuldi just välja vaktsineerimiskampaaniaga. Kuid ootame, et oldaks valmis laiemalt mõtlema ja erainitsiatiivil tulnud abipakkumisi kaaluma. Kriisist tullakse paremini välja ikka koos, mitte igaüks eraldi oma nurgas asju ajades.