Mullu 23. jaanuaril tuvastati esimesed koroonajuhtumid Vietnamis. Kuna kohe-kohe oli algamas kuukalendri uusaasta ja seega aasta suurim püha, tekitas see parajalt rahutust. Olime sel hetkel Da Nangis paaripäevasel reisil ning lugesime ärevusega uudiseid Wuhani ning sealt pärit hiinlaste gruppide liikumise kohta Vietnamis. Minu perekond Eestis soovis tungivalt, et lendaksime kohe kodumaale. Tagantjärele olen väga õnnelik, et ma seda ei teinud.
Turistide kadudes asendus borš Vietnamis jälle pho’ga
Elu Vietnamis on muutunud rahulikumaks ning linnake, mis enne pulbitses turistidest ja reisibussidest, on mõnusam ja vaiksem. Üle sõidutee minnes ei tõuse pulss lakke, sest liiklus on mitu korda hõredam. Päike paistab, sinine meri on laevadest tühi ja pilvitus taevas ei lenda lennukeid. Vaatame hirmuga Eestis toimuvat ja oleme õnnelikud, et elame nii turvalises riigis. Jah, paljud peavad kannatama, veetma nädalaid karantiinilaagris nagu vangis, kuid see tähendab, et ülejäänud riik toimib normaalselt. Kui kuskil on linn, küla või tänav kinni pandud, jätkavad kõik muud piirkonnad samas oma tavapärast elu. Siinne majandus kasvas 2020. aastal paar protsenti, sest maailm vajab endiselt riisi ja kohvi.
Meie pole terve aasta jooksul kuhugi reisida julgenud, sest kuigi vahepeal on olnud mitmekuulisi perioode, kui riigis pole olnud mitte ühtegi nakatumist, on siiski oht, et reisil lähikontaktseks osutudes peame veetma kaks nädalat karantiinilaagris. Haigena peaksime olema tervenemiseni (ehk kuni kolme negatiivse proovi andmiseni) haiglas ja selle eest ka ise maksma, hoolimata sellest, kas oleme sümptomaatilised või mitte.