Hea kirjanik, kel pole millestki kirjutada?

Mudlum võitis oma teosega «Mitte ainult minu tädi Ellen» tänavu kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ilukirjandusliku proosa kategoorias. Foto: Madis Veltman

Eesti räppar Abraham andis aastate eest ühes oma palas armastuse – või täpsemalt küll armastatuse – kvantitatiivse definitsiooni, mis väärib tsiteerimist: «Vot see on armastus, kui kõik sind armastavad.» Tundub, et tänasel päeval võiks eesti kirjanikest seda viisijuppi endale jõudehetkedel täie õigusega (kooris ette) laulda (lasta) Mudlum (1966), kelle uued teosed tõmbavad preemiaid ligi nagu Itaalia rannik Süüria paadipõgenikke.

Tema 2019. aastal ilmunud romaan «Poola poisid» noppis mullu koguni kaks suurt auhinda: kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosa aastapreemia ning Euroopa Liidu kirjandusauhinna. Mullu lugejateni jõudnud «Mitte ainult minu tädi Ellen» liigub oma eelkäija soojades jälgedes, pälvides eile kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosa aastapreemia.

Olin alati arvanud, et suurt riiklikku kirjanduspreemiat kaks aastat järjest võita on peaaegu võimatu. Või vähemalt polnud sellega siiani, kuni Mudlumini, minu mäletamist mööda keegi hakkama saanud. Tema tänavune triumf paneb aga eeldama, et üleolek oli nii võimas ja peakõrgune, et ei jätnud otsustajatele lihtsalt teist võimalust. Sest pole ju saladus, et üldiselt püüavad žüriid sedasorti preemiaid jagades autorite ja teoste üldist auhinnatust jõudumööda otsuste langetamisel arvesse võtta ning hoolitseda, et au, kuulsus ja preemiaraha jaguneksid aastate lõikes autorite (ning kohati ka sugude, koolkondade, põlvkondade ja alamžanrite) vahel võimalikult ühtlaselt.

Tunnistan, et minus tekitab Mudlumi saavutus lisaks siirale (ja täiesti irooniavabale!) imetlusele ka kõrgendatud huvi ja senivaibumatut hämmingut. Huvi, sest selline auhinnatus osutab vastuvaidlematult teose kunstilisele kvaliteedile ning meelitab seda (uuesti üle) lugema. Hämmingut, kuna mu enese varasemad lähenemiskatsed sama autori eelmistele raamatutele on olnud äpardumised (mis räägib mõistagi vähemalt sama palju minu kui nende teoste kohta).

Kui oleks olemas kirjanduse Tinder, mis aitab lugejaid autorite ning teostega kokku viia, siis see ütleks ilmselt kiiresti, et mina lugejana ja Mudlum kirjanikuna ei ole eriline match. Ja ega ei peagi olema. Ja ilmselt ei saagi olla. Sest oleme eri põlvkonnast ja soost ning tõenäoliselt erinevate esteetiliste ideaalidega (mis on täiesti normaalne ja isegi igati tervitatav). Ning pealegi pole mul ei iseenda ega oma lähedastega olnud kunagi selliseid emotsionaalseid väljakutseid (nagu nt üksindus, ebakindlus, toimetulek leinaga jne) kui Mudlumil (või siis vastavalt tema teose minategelasel). Pakun, et «Mitte ainult minu tädi Ellen» võiks lugeja peal töötada päris hästi kui autobiograafilise koega eneseabiraamat – aga seda mõistagi ainult eeldusel, et lugejal on autori(mina)ga sarnased probleemid.

Mudlumi raamatute lugemine on mul pooleli jäänud ja ma pole suutnud hiljem meenutada, mida ma üldse lugesin; nende tekst on jooksnud minu silmis lobedalt, aga paraku poolenisti või täiesti tühikäigul. Ning seega olen aastaid arvanud, et Mudlum on kirjanik, kes kirjutab pidevalt, palju ja silmatorkavalt hästi sõltumata sellest, et tal pole tegelikult millestki kirjutada. (Samas teadvustan ja tunnistan, et kirjandusteose sisu ja temaatilise fookuse eeldus on halekoomiliselt vanamoodne.)