Mis on see luuseri luule?

Tõnis Vilu pälvis oma teosega «Tundekasvatus. Jaapani surmaluuletused» tänavu kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia luule kategoorias (pildil on ta 2017. aastal Gustav Suitsu luulepreemiat vastu võtmas). Foto: Sille Annuk

Värske Rõhu sarjas 2013. aastal debüteerinud Tõnis Vilu (1988) on avaldanud seitsme aasta jooksul seitse luulekogu, millest seni viimane – mullu ilmunud «Tundekasvatus» – pälvis eile kulka kirjanduse sihtkapitali aastapreemia. Teos kannab alapealkirja «Jaapani surmaluuletused». Ma ei tea, kas või kuivõrd on siin tegu viitega mingile klassikalisele idamaade kirjandusžanrile, kuid Jaapanit ning kujutlusi surmast leidub neis tekstides omajagu.

Surm on Vilu tekstides kui külaline, keda pole kutsutud, ent ometi oodatakse. Kogule annavad kandva kammertooni, teatava süžeelise suuna ja püsiva psühholoogilise pingestatuse avaluuletuse ärapõletatud margikogu kujund ning sellele mõned leheküljed hiljem järgnev autori proosalises (tunde)toonis tehtud avaldus: «üsna sageli on tunne, et palju / parem oleks olla, kui mind ei oleks enam olemas» (lk 10).

Ma ei tunne Tõnist ega tea, milline on nende tekstide poeetilise subjekti tegelik suhe tema reaalse isikuga. Kuid sarnaselt tema perearstiga loodan, et võimalikult väike. Paraku annab alust vastupidist arvata Vilu raamatutest viies – «Kink psühholoogile» (2016), mis esitab oma narratiivse raamina bipolaarse isiksusehäire all kannatava autori(mina) haiguslugu ning moodustab seega «Tundekasvatusele» justkui eelloo.

Samas tuleb tunnistada, et Vilu resignatsioonis on suur annus elutervet pragmatismi. Ta kirjutab: «alati kasuta oma valu kuidagi produktiivselt ära» (lk 41). Selle tähe all näib olevat sündinud suur hulk luuletusi ka selles kogus. Elu saab neis kirjanduseks, patoloogia poeesiaks. Ning hinge- ja vaimuvalu moondub loodetavasti vähemalt otsapidi fiktsiooniks – lausumine aitab neid lausujast eemale suunata, sõnadesse kammitseda (stiilis «varesele valu, harakale haigus»).

Tõnis Vilu on luuletajana ülimalt tähelepanuväärne kuju juba üksnes seepoolest, et kasutatud vormivõtete kordamine näib luulekogude lõikes olevat tema jaoks esteetilis-kontseptuaalne tabu. Seni on ta iga uue koguga teinud kannapöörde nii tekstide stilistikas, autoripositsioonis, teemavalikus, kujundiloogikas kui ka fiktsionaalsuse, narratiivsuse ja poeetilisuse astmes. Söandan pakkuda, et see on Hasso Krulli kool, modernismi elukestev küpsuseksam.