AK ⟩ Kalevipojaga mullivannis

Paavo Kangur oma raamatuga «Viiking Sveni seiklused Tartos ja reis Bagdadi». Foto: Margus Ansu

Enn Vetemaa legendaarsetes «Kalevipoja mälestustes» (ilmus esmalt 1971) arutleb Kalevipoeg enne jutustama asumist veidi metatasandil «tõsise ajalookirjutamise» üle ja leiab umbes nii, et mõistlik juurdekirjutamisoskus käib kindlasti antud ameti juurde. Paavo Kanguri pika pealkirjaga teos «Viiking Sveni seiklused Tartos ja reis Bagdadi. Tarto esimese linnapea vürst Libo kroonika ainetel» toobki kohe meelde Vetemaa raamatu, aga kindlasti ka ka Andrus Kivirähki «Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed» (mis pole ka just lühike pealkiri!) ja latt liigub seega iga niisugust stiili harrastava ajaloohüppaja jaoks päris kõrgesse asendisse.

Mäletan, et kui lugesin 1990. aastatel teaduste akadeemia teaduslikus raamatukogus ajalehest mõnda Kivirähki lugu, näiteks professor Koti jaburatest seiklustest maarahva hulgas, siis pidin tihtipeale raamatukogu lugemissaalist kiiresti välja jooksma, sest ei suutnud lihtsalt naeruga toime tulla ja akadeemikud (ehk oli nende hulgas ka professor Kott ise?) vaatasid mind võrdlemisi kurjalt.

Pean tunnistama, et võtsin Kanguri raamatu kätte teatava eelarvamusega, et tegemist on mingisuguse pseudoajaloolise romantilise teosega nn eesti viikingite toonasest elust. Seda näis kinnitavat ka Albert Gulki tehtud kaanepilt, kus karvane vägilane suudleb mingisugust blondi missi. Nende taga olevast viikingilaevast passivad seda aga sarviliste kiivritega sõdalased justnagu mingi arhailise motoklubi esindajad oma suvisel üle-eestilisel kokkutulekul.

Viikingitel vist tegelikult ju ei olnud mingeid sarvedega kiivreid või vähemalt pole neid eriti kuskilt väljakaevamistelt leitud... Ent kui jõudsin lehitsedes järgmiste Gulki päris frivoolsete 10. sajandi Eesti elu kujutavate illustratsioonideni, kus lossikeldris käib juba julgelt nudistlik aktsioon piitsa ja hiigelsuure tammepuust peenisega, siis hakkasin tahtmatult naerma, ja see oli pigem hea märk.