Klaasikunsti kõrgmäestikud ja ideaalmaastiku tardumus materjalis

Tundus, nagu oleks Ivo Lill tahunud läbi kümnendite üht monumentaalset klaasist tahukat, abstraktset illusoorset vormi. Foto: Ülo Josing/EDTM

Oli päikeseline pühapäev, muuseum oli enne sunnitud sulgemist viimaseid päevi avatud. Klassi­kute sarja näitused olid kaubamärk, mis tõi muuseumisse Eesti kultuuri soola: klassiku kaasteelised, õpilased, austajad, sõbrad… Kuigi Ivo Lillekõrgmäestikuderas näitusel viibis sel päeval minuga samal ajal mitukümmend inimest, ei põrganud kokku kellegagi – muuseumi suured ruumid ja koroonaetikett jaotasid meid klaasmägede vahele turvaliselt ära.

Retrospektiiv andis vaatajale võimaluse saada maastiku kohal tiirutavaks pistrikuks. Võimaluse näha üldplaani, suurt pilti. Ning samas märgata detaili, hiirte siblimist rukkis.

Distantsilt vaadates tundus, nagu oleks Ivo Lill tahunud läbi kümnendite üht monumentaalset klaasist tahukat, ­abstraktset illusoorset vormi. Mõne Lille klaasist monumendi tipust vaadates jäid tarbedisaini proosalised igapäevasagimised alla orgu – kunstnik räägib kõrgmäestiku keeles. Seal tipus on jäine ja üksildane, kompromissitute loojate paratamatuse jahedus. Klaasist mäekujuliste objektide puhul on sellest metafoorist saanud mateeria.

Lähedalt vaadates ilmutavad erisused, jumaliku plaani inimlikud kõrvalehüpped. Sähvatab elektrilist neoontoonides siravat klaasi, mustvalgeid optilisi mustreid, jäälilledena lõikuvaid sälgulisi sisselõikeid. Geomeetrilised kontuurid võivad vormida nii torni kui ka purje. Kuid silm püütakse ikka ruumilise illusoorsuse võrku, pannakse proovile vaataja füüsikalised teadmised.