Tasased komödiandid – teatrihoidjad

René Soom, Urmas Põldma, Priit Volmer, Henri Zibo ja Peeter Kaljumäe Variuse teatri lavastuses ­«Kriuh-va-tšiuh!». Foto: Teet Malsroos

Heidi Sarapuu uuslavastuse «Kriuh-va-tšiuh!» tegevuspaik on Estonia teater 1925. aastal, Estonia Seltsi 60. sünnipäeva tähistamise aegu. Hämmastav, et see on juba kaheteistkümnes estoonlastele keskenduv Variuse lavastus. Esimene oli «Paul Pinnat otsimas» aastal 2003.

«Kriuh-va-tšiuhi!» kavalehel lubab lavastaja, see olla üksiti viimane lavalugu Estonia artistidest. Estonia teatri traditsiooniks kujunenud temperamentne tervitushüüe lavastuse pealkirjana on seega topelt pidulik. Aga küllap legendimõõtu estoonlased ilmuvad Variuse lavale edaspidigi – tegelastena, sest tänase Estonia laulvad näitlejad kuuluvad Variuse püsitruppi niikuinii, ilma nendeta enam ei saa.

Esietendus kulges veidike ehk ootuspäratult tasases tonaalsuses, pisut jõnksuliselt ja ebakindlalt käivitudes. Eks oma osa andis siin ka hajutatud publik, aga vaoshoitum tundetoon näis siiski taotluslik. Kuigi valmistatakse ette seltsi ümmarguse sünnipäeva kava, kujutab «Kriuh-va-tšiuh!» teatri argipäeva, kulissidetagust küsivrahutut meeleolu, juhtimise kriisi, repertuaari kujundamise põhimõtteid. Selsamal 1925. aasta sügisel sureb Karl Jungholz.

Näidendi tegelased on Variuse kontekstis uued nimed: Toomas Tondu – René Soom, Sergius Lipp – Priit Volmer, Nikolai Põlluaas – Peeter Kaljumäe, kontsertmeister Sergei Mamontov – Variuse laval debüteeriv Henri Zibo. Soomest saabub pidulistele appi elegantses beežis suveülikonnas Väinö Sola – Urmas Põldma. Nagu Heidi Sarapuu lavatekstides tavaks, on eeltöö mahukam, põgusate repliikide teatriajalooline tagamaa sügavam ja harivam, kui ehk esmapilgul näib.