Aasta arvamusliider ⟩ Maarja Vaino: arvamuste paljusus on paratamatus

Aasta arvamusliider 2021 auhinna pälvinud kirjandusteadlane ja Postimehe kolumnist Maarja Vaino. Jaan Tõnissoni pronkskuju autor on Mati Karmin. Foto: Madis Veltman

Postimees valis aasta arvamusliidriks kirjandusteadlase Maarja Vaino, kes on Tallinna Kirjanduskeskuse juht ja Postimehe kauaaegne kolumnist. Aasta arvamusliidrit intervjueeris Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaar.

Kõigepealt ma tänan väga viljaka kaastöö eest Postimehele, ega see ole lihtne lõbu. Ma ise olin 2014. kuni 2020. aasta alguseni Postimehe kolumnist. Üle kahe nädala kogu aeg midagi kirjutada, millel oleks mõte sees, kurnab ära.

Jah, see on tegelikult üks põhjus, miks ma olen vaatamata paarile kutsele kirjutada tihedamalt jäänud selle juurde, et ma kirjutaksin kord kuus, sest ei taha esiteks ennast tühjaks kirjutada ja teiseks kuidagi hakata üle käe midagi tegema, sest tähtaeg kukub. Ei taha ka liiga palju hakata mingisuguseid mõtteid kordama – see oht on ju niikuinii, et mingisugustest teemadest, mis rohkem huvitavad, tahaks jälle kirjutada. Eriti kui tundub, et kirjutasid korra, kirjutasid teise, aga ikka veel keegi ei ole seda kuulda võtnud.

Kumba on rohkem – kas seda, et tahaks ise midagi hirmsat moodi öelda, või et nüüd toimetaja ütleb, et tähtaeg läheneb ja millest sa kirjutad?

Ei, mulle ei ole kunagi keegi öelnud, millest ma peaksin või võiksin kirjutada. Ma arvan, et suurelt jaolt on see ikkagi üllatus toimetajale, mis sinna postkasti potsatab ja millest ma seekord kirjutan. Minul on olnud küll täielik vabadus ja sõltumatus otsustada, mida ma tahan kirjutada, ja ma muidugi jälgin seda, mis ühiskonnas parasjagu toimub. Ma ikkagi tahaksin rääkida kaasa nendele teemadele, mis on ühiskonnas aktuaalsed, aga samal ajal ei tahaks nendele rääkida kaasa liiga päevapoliitilisest aspektist, sest päevapoliitika on teatrietendus, tuleb ja läheb, aga miski muu on tegelikult olulisem ja miski muu on see, mis tegelikult lõpuks loeb.

Mis see miski muu on, mis lõpuks loeb?

Laias laastus võib öelda, et see on mingisugunegi suur pilt, mis minu jaoks ikkagi taandub teatud järjepidevuse jälgimisele. Kui me üldse räägime eesti kultuurist, riigist ja kõigest, mis on oluline põhiseaduse seisukohalt, siis me ikkagi peaksime pidevalt silmas pidama seda joont, millel on olemas väga oluline minevik ja millele me tahaksime näha väga olulist tulevikku. See tulevik ei ole see, mis meil on kümne, kahekümne või kolmekümne aasta pärast, mis on riiklikes arengustrateegiates pandud tähtajaks, vaid eesmärk peaks olema ikkagi igavik.

Eesti riigil ei ole «parim enne» ­silti.

Ei ole, riigina me ju oleme üldse väga noor ja paljud oma probleemid võime ka selle kraesse kirjutada, et meie demokraatia kogemus on nii nõrk ja lühike. Me saime seda tegelikult katsetada nii-öelda peaproovina kakskümmend nappi aastat enne Teist maailmasõda. Siis kirjutasid ju paljud meie haritlased ja erinevate valdkondade inimesed nendestsamadest asjadest, millest me praegu kirjutame. Sestsamast õhukesest demokraatiast, et me ei saa aru, et arvamuste paljusus on paratamatus. Me peame arvestama sellega, et inimestel on erinevad arvamused, ja ka alati iseennast natuke tagasi hoidma. Me ei saa eeldada, et kui mulle tundub nii, siis ma kasvõi jõuga surun selle läbi. Ühiskond ei ole mitte kunagi täiesti homogeenne. Suurim õppetund ongi mitte hakata lahterdama inimesi õigesti ja valesti mõtlevateks, mis on meile väga tuttav nõukogude ajast, vaid arvestada, et inimesi on erinevaid ja neil on kõigil õigus ka mõelda erinevalt.