Birute Klaas-Lang: rahvusvaheline eestikeelne ülikool – eesmärk või utoopia?

Postimehe arvamusliidrite lõuna ja Jaan Tõnissoni ajakirjandusauhindade võitjate väljakuulutamine. Pildil Tartu Ülikooli eesti keele (võõrkeelena) professor, Eesti keelenõukogu esimees Birute Klaas-Lang. Foto: Madis Veltman

Eesti hariduse keele tulevikust kirjutab Tartu ülikooli eesti keele võõrkeelena professor Birute Klaas-Lang.

Eesti keel kuulub oma miljoni emakeelse kasutajaga 300 suurema kasutajaskonnaga keele hulka maailmas. Ka netimaailmas on eesti keel vägagi nähtav: 2019. a seisuga on eesti keel 0,1 protsendi veebisaitide sisukeeleks, olles seega internetis levikult 39. keel.

Eesti keel on täies elujõus ja arenev, arendatud ja hooldatud, teadusuuringute ja tehnoloogiliste rakendustega toetatud. Eesti keel on eesti kultuurilise identiteedi alustala ja Eesti riigi elanike peamine omavaheline suhtluskeel, Euroopa Liidu ametlik keel. Ka piisavalt huvitav ja ehk veidi eksootiline, et seda võõrkeelena õppida. Umbes 40 ülikoolis üle maailma õpib igal aastal tuhatkond tudengit eesti keelt. Kõik me teame edulugusid Eestisse elama asunud välismaalastest, kes eesti keele paari aastaga või kiireminigi vähemalt rahuldaval suhtlustasandil selgeks on saanud.

Kõrghariduse iga Euroopas arvutatakse alates Bologna ülikooli asutamisest, aastast 1088. Tõsi küll, ladinakeelsena ja sellisena püsis õpetuskeel ülikoolides veel pikki sajandeid.

Eesti keele iga kõrghariduse ja teaduse keelena on napp sada aastat. Peaaegu tuhat aastat kõrgharidust ja sada aastat eestikeelset kõrgharidust.

Eestlaste enamik suhtus 20. sajandi alguses oma emakeelde üsna ükskõikselt. Palju olulisemaks peeti head saksa ja vene keele oskust. Üks põhjustest oli paraku ka eesti keele tollane küündimatus. Vähene oli nii oskussõnavara kui ka sõnavara, millega intellektuaalset vestlust arendada või mida oma kirjatükkides kasutada. Eesti keele kasutamist ei peetud ka eesti identiteedi kujunemise ja kujundamise jaoks oluliseks. Nii kirjutas Henrik Visnapuu 1916. aastal, et «ka patriootiliselt meelestatud eestlased valisid oma kodukeeleks tihti ikkagi vene või saksa keele».

Eesti keele areng vaimu ja kultuuri keeleks toimus koos kõnelejate hoiakute muutumisega.

Esimese iseseisvusperioodi jooksul muutus eesti kirjakeele valdamine harituse sümboliks ja seda eelkõige tänu eestikeelsele kõrgharidusele.