Merikotka päästnud tohter soovib pliilaskemoona kiiret keelustamist

Põlvamaalt leitud pliimürgitusega merikotkas. Tõenäoliselt sõi kotkas metslooma jäänuseid, keda olid ­tabanud jahimeeste pliikuulid. Foto: Eesti metsloomaühing

Loomatohter päästis taas surmasuust pliimürgituse saanud ­merikotka, ­ministeeriumid hakkavad arutama, ­kuidas kiirendada peale lindude ka jahi­mehi ja -koeri mürgitava ning loodust saastava pliilaskemoona täielikku keelustamist.

«Lind sööb iseseisvalt, on natuke erksam, aga ravi võtab veel aega,» ütles Eesti Maaülikooli loomakliiniku loomaarst Madis Leivits, kelle hoolitsuse all merikotkas praegu on.

Tee ääres konutav kotkas avastati Põlvamaal Räpinas 20. veebruaril. Juhtumisi oli märkajate seas ka Eesti Metsloomaühinguga seotud inimene, kes sai aru, et lind ei jaksa lendu ­tõusta ja vajab abi. Ta võttis ühendust keskkonnaametiga, kes toimetas linnu Tartusse.

Seitsme aasta eest Piirissaarel rõngastatud kotka veres oli suur pliisisaldus. «Mitte nn akuutse mürgistuse tasemel, pigem krooniline,» täpsustas Madis Leivits. «Aga see on piisav, et väga oluliselt mõjutada organismi toimimist. Pliisisaldus veres on ajas muutuv: seedetraktist imendub vereringesse, siis jaotatakse pehmetesse kudedesse ja ladestatakse lõpuks suures osas luudesse.»

Leivitsa sõnul sõi kotkas tõenäoliselt metslooma jäänuseid, kes oli saanud jahimeestelt pliikuulid kerre. «See on paras kombo ravimeid, millega teda ravime, õnneks saime ta üpris kiiresti sonditoitmiselt tahkele ja isesöömisele viidud,» seletas Leivits.

Pliimürgitusega kotkaid, keda on võimalik päästa, jõuab Leivitsa juurde aastas umbes viis, lisaks umbes 15 hukkunud lindu. Mürgiste pliihaavlite ja -kuulide mõju on aga palju laiem. Kuigi juba 2013. aastast on keelatud veelinde pliihaavlitega küttida, ei kontrolli roostikus toimuvat tegelikult keegi. Pliilaskemoona müük on vabalt lubatud ja sellest loobumine sõltub vaid jahimehe enda teadlikkusest.

Pliimürgituse saab lihasöömisel. Eriti suur on pliikontsentratsioon lasku ümbritsevas lihas, mille jahimehed ära lõikavad ja pahatihti metsa alla viskavad. «Lastud hundi või rebase liha jäetakse metsa alla ja läheb kõik otse toiduahelasse,» nentis Madis Leivits. «Sellest tulenevalt jääb üks pliikuul pikaks ajaks ringlema ja põhjustab elusolenditele väga suuri kannatusi.» Kui palju mürgitatud liha võib jõuda jahimeeste toidulauale, võib oletada Rootsi mulluse uuringu põhjal – toiduks kõlbmatu oli 15 protsenti vorstitegemiseks mõeldud ulukihakklihast.

«Jahimeeste kehades on tuvastatud väga suuri pliikontsentratsioone,» viitas Leivits teadusuuringutele. «Mitmete hädade – südame-veresoonkonna haigused, vähkkasvajad jt – tekkepõhjuste hulgas on plii olulisel kohal. Jahimehed on kurtnud, et nende kallid jahikoerad on seletamatult noorelt vähki täis läinud – ka siin on tõenäoliselt mängus plii.»