Berlinale koroona küüsis: filmisüdant pigistab hirm üksinduse ees

Lintšimiseks valmis rahvamass Berlinale Kuldkaru võitund filmis «Babardeală cu bucluc sau porno balamuc». Foto: Filmikaader

Berliini Potsdami platsil vilistab veebruaris vinge talvetuul, see plats on niimoodi ehitatud. Aga sel aastal pidi ta seal vilistama ilma, et saaks limusiinidest välja astuvate staaride välklambirahes säravaid õhtukleite sakutada. 71. Berliini filmifestival (Berlinale) võttis PÖFFist eeskuju ja toimus 1.–5. märtsini sel aastal veebis.

Kõik filmistaarid, -lavastajad, -produtsendid jt, kaasa arvatud muidugi filmiajakirjanikud, said viieks päevaks oma teleka ette laotada punase vaibakese aseaine ning õhtukleidid ja smokingud kodudiivanil kortsu istuda. Ei mingit sära ega glamuuri, vaid jõhker töö. Ka programmide filmivalik oli tavalisest mõnevõrra ja tänuväärselt väiksem. Jõudsin sadadest ära vaadata ligi 40 filmi, mis siiski andis küllalt selge arusaama tänavusest valikuprintsiibist.

Gorgo Medusal oli nii jube pilk, et kõik elav muutus talle otsa vaadates kiviks. Antiik-Kreeka kangelane Perseus sai koletise tapmiseks Pallas Athenalt head nõu ja särava kilbi, mille peegelpinnalt Medusat võideldes jälgida. See kilp on filmikunst, mis võimaldab meil maailma õudustele otsa vaadata kiviks tardumata. Laenasin selle mitte eriti originaalse mõtte tänavuse festivali Kuldkaru pälvinud filmist, millest kohe allpool.